Ma ütlen ausalt, kinni on kiilunud. Seesama osa minu ajust, emotsioonidest ja misiganesveel, millega ma poliitikat tajun ning analüüsin. Selline kopp on ees, et lausa valus hakkab, kui jälle sellele mõtlen. Lisaks on endast kahju, sest see kõik jama toimub ju minu kui kodaniku arvelt. Ühesõnaga, mu pea valutab kogu sellest hullumajast. Ei hakkagi siin seisukohta võtma, kas valitsuse lõhkiminek mind kuidagi morjendab või mitte. Ei viitsi ja ei taha enam sellest mõelda.
Eurovisioonist.
Ei kirjuta vot. Ei taha. Norra võitis. Tore. Palju õnne, aga ei huvita. Eesti kuues koht. Jätab külmaks. Punktide jagamine on iseenesest muidugi põnev, aga sellega kogu mu huvi piirdub.
Elust.
Viimasel ajal on nii, et ajafaktor täiega sakib. Teda lihtsalt pole. Töö, pood, kodu, töö, kodu jne jne jne. Kuhu jäävad kontserdid, etendused, näitused, jalutuskäik metsas või mere ääres??? No pole aega selleks. Pean vist vägisi hakkama seda endale tekitama. Paljude heade inimestega pole enam kaua normaalselt kohtunud ega suhelnud. Mis elu see on. Jah, midagi tuleb ette võtta. Ehk suudan.
Olge tublid.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Noormees, selles olukorras soovitatakse reeglina antidep.-olete proovinud? Kui muud mitte siis vähemalt peavalud kaovad.
Või siis psühhoteraapiat-kogemusi pole?
m
Postita kommentaar