kõigile palvetele Jumal ei vasta

Käisin oma tuuri linna peal ära. Ilm oli väga ilus ja üle pika aja jalutasin vanalinnas ja Toompeal. Tallinna vanalinn on tõesti ilus. Üks hea asi, mida avastasin, oli vaba pääs kirikutesse. Käisin suisa kahes kirikus. Üle tüki aja tegin seda, mida ammu enam pole teinud - palvetasin pühakojas. Väga trööstiv oli kusjuures. Ja väga vahva, et inimene saab kirikusse sisse astuda ja rahulikult aja maha võtta. Tekitas kohe isu hakata pühapäeviti jumalateenistustel käima. Ma olen küll nädalavahetuseti närb tõusja, aga ehk mõnikord siiski suudan ennast varem üles ajada. Lisaks oleks hea kirikuõpetaja jutlust kuulata. Psalmid ütlevad, et "Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal." Ja see on tõsi. Alati võib vaielda, kas Jumal on olemas või mitte, aga asja olemust see ei muuda. Selles mõttes, et usk on iga inimese isiklik asi ja kui see kedagi aitab, siis miks mitte. Mind on aidanud ja loodetavasti aitab ka tulevikus. Ma pole kõige parem kristlane ja ilmselt ei saa ka selleks, aga parem inimene tahan ma küll olla. Ja kui keegi ütleb, et usk on nõrkadele, siis on see ainult mündi üks pool. Mõningas mõttes muidugi on. Sest kui sul on usk Jumalasse, kes on igavene ja kelle tõotused ei muutu, siis on sellest ka nõrkusehetkedel abi. Meie ümber on niigi palju kurjust ja ebakindlust. See võtab ka tugeva inimese vahel kõikuma. Ja kui keegi saab ilma toeta hakkama, tubli. Minul on vahel tuge vaja. Kuid samas nõuab uskumine mõnikord ka erakordset tugevust. Nii on mõnigi inimene Jumalas pettunud ja usule selja pööranud. Ega keegi ei tõestagi ju tegelikult ära, kas ta tegi õigesti ning äkki ongi kogu religiooni taga ainult üks müüt. Kes teab. Aga jah, käisin kahes kirikus ja andsin oma rahalise panuse ka korjanduskarpi neist ühe renoveerimise toetuseks. Kohvikusse ei saanudki. Lihtsalt ei viitsinud kuskile maha istuda. Kokku käisin täna vist üle kümne kilomeetri maha. Kodunt jalgsi linna, vanalinnas mõned sik-sakid ja sama Toompeal. Siis tagasi all-linna ja veel mõned väikesed tuurid. Koju tulin juba trammiga. Tunne oli närb sees ja tahtsin ruttu vaikusesse. Siin ma nüüd olen ja täiendan oma blogi. Mõtlen vaikselt, et miks inimene on oma emotsioonide ori ja kas oleks targem kannatlikum olla. Sellised mõtted vot. Praeguseks kõik.