Puhkuseni on jäänud neli nädalat. Mis on iseenesest tore, kuid puhkus võib sel aastal kuidagi teisiti tulla. Õigemini võib enne seda midagi juhtuda. Muutuda oleks vist õigem sõna. Aga võib ka mitte. Järgmisel nädalal saab rohkem teada. Loodetavasti keegi ei kannata, mina nende hulgas. Muutused on alati ärevusttekitavad. Eriti sellised, mille kohta sa vähe infot omad. Ja praegu on just selline situatsioon. On küll öeldud, et põhjust muretsemiseks pole, kõik on hästi jne, aga sellest on vähe abi. Ärevus jääb. Kui neid liisinguid ega laene kaelas poleks, siis ehk ei muretsekski nii väga, aga tänapäeva inimene on ju finantsasutuste ori. Mul õnneks 20-30-aastast laenukoormat kaelas pole, aga paarsada tuhat raha tuleb ikka ära. Ja maksta on vaja. Poleks masu, saaks auto maha müüa ja rahu majas. Täna pole aga lootustki, et müügist tulev raha liisingu ära kataks. Nii olengi ori ja muretsen, kui midagi muutuma hakkab. Eriti selliste asjade pärast, mis sissetulekuga seotud. Vägisi tekib mõte, et kas mul mitte elus valed prioriteedid pole. Miks muretseda asjade pärast, mis igavikulises mõttes olulised pole. Kahjuks on nii, et õnn ei peitu rahas, sõltumatus aga küll. Nii ongi asjad selliseks kujunenud, et kui tahad õnnelik olla, siis pead ennekõike rahaasjad korras hoidma. Loll olukord. Peaks ju vastupidi olema. Ja ma kahtlustan, et nii on ka võimalik. Et hoolid ennekõike iseendast ja lähedastest. Naudid elu. Rahasjad ka, aga hoiad neid asju tagapool ning üritad ennast mitte väga laenude-liisingutega siduda. Kerge rääkida muidugi, aga kui juba võlg kaelas, siis tundub see targutamisena. Nõme maailm. Ja mulle tundub, et ka see jutt siin eriti kuskile välja ei vii. Ei saagi viia tegelikult. Maailma eest ei põgene.
Aga nüüd võtan ma jalad selga ja lähen linna jõlkuma. Naudin päikest ja inimesi. Silkan mõnest poest läbi, võtan kuskil tass kohvi ja naudin vaba päeva mõnusid.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar