tahan heledat laiku sellesse musta auku

Kui inimene räägib silme ees üht ja seljataga teist või räägib seda, mida ei mõtle, siis on asjad halvad. Kui masu närib ettevõtet, siis hakatakse seal vahel nii käituma. Alamatel on teadmatus ja ülemad ei julge või ei taha tõde rääkida. Võib-olla nad ise ka ei tea, kuidas asju korda ajada. Selliseid olukordi on üle Eesti praegu rohkem kui küll. Ja kahju on neist inimestest, kes hammasrataste vahele sattuvad. Ma ei kirjuta konkreetselt enda tööst, aga ilmselt on sealgi mõndagi sarnast toimumas. Aga see selleks. Inimestevaheline suhtlus on keeruline asi. Muide töösuhete üks osa on ka inimsuhted. Kui seal inimlikkus ära kaob, on kuri karjas. Turg ei ole kõikvõimas. Turg teeb vigu. Turgu tuleb juhtida ja reguleerida. Vastasel juhul kannatavad inimesed. Raha tuleb ja raha läheb, ettevõtted samuti, aga inimesed jäävad. Seda ei saa ära unustada. See tähendabki paindlikust tööturul. Et iga meetmega, mis annab tööandjaile õigusi töövõtjaid kergemini vallandada, kaasneks ka sotsiaalse turvalisuse kasv. Täna tundub, et see põhitõde on ära unustatud. Masu ei ole vabandus. Me oleme ju ometigi inimesed riiki juhtima palganud, kes selle asja korda peaksid ajama. Tõsi, täna on nende rahva käest tööd ja palka saavate inimeste hulgas küllalt palju neid, kes maailmavaateliselt asju nii ei näe. Rahvas väärib oma valitsejaid. Nii öeldakse. Ja tõesti, rahvas on kõnelenud. Paraku peab veel kaks aastat ootama, enne kui toimuvad valimised, millega me olukorda muuta saame. Kaks aastat on aga pikk aeg. Liiga pikk. Kas me näeme sotsiaalkriisi saabumist, seda ma ei tea, Midagi võimatut selles pole. Kurb on ainult. Kui saaks, keeraks inimeste meeled heledamaks ja rõõmsamaks. Liiga palju masendust on ümberringi.

Ja veel, see on jube, kui meediasse riputatakse üles ning uudistes näidatakse kaadreid, kui mingil imelikul võistlusel auto rahva sekka sõidab nii, et inimesi lendab. Täiesti jube ja õõvastav. Vastik lausa. Takistada seda ei saa, aga negatiivsuse ja tühisuse osakaal meedias ületab juba mõistlikuse piirid. Ja mul on hea meel, et meil on avalik õiguslik rahvusringhääling, kus sellistest asjadest ei räägita ega näidata.