jälle üks iseendale kirjutatud sissekanne

Tunnistan ausalt, eile algasid pidustused ehk karneval, mis tipnevad pühapäeva viimase minutiga. Sündmustel on ainult üks peategelane - MINA! See on eneseimetluse ja -haletsuse nädal. Keegi minu ja minu vahele ei suuda pugeda ega uueks peategelaseks saada. Ja kui keegi püüabki, siis tõlgendan seda nii: then came an arm around my shoulder well surely the hand holds revolver. ALL I NEED IS ME! I'M OK BY MYSELF!

Kuulasin just üsna valjusti otsast otsani läbi Morrissey uue plaadi. Teate küll, selle "Years of Refusal". Mitte, et ma enne poleks kuulanud, aga nüüd tegin seda silmad sõnades kinni. On ikka poeet see Moz. Geniaalne. Mitte nagu Irja Tähismaa, kes ütleb, et ta on, aga pole. On sitakäkk. Olgu, see võrdlus oli nüüd küll nagu kaka ja kuld, aga ehk annate andeks. Pidin selle ära ütlema. Ma ise ka ei tea, miks see paarike mulle nii pinda käib. Lollust ju ei summuta. Lollusel on suur suu.
Aga edasi. Hea on Mozi uus plaat. Sigahea. Nüüd panin "You Are the Quarry" peale. Selle deluxe versiooni, kus B-pool ka. See plaat on nüüd deluksina ka Eestis müügil, aga siis, kui välja tuli, polnud. Kuna ühel kolleegil on maaletooja juures käpp sees, siis kurtsin muret. Paari päeva jooksul oli tutikas plaat laual. Ja täitsa tasuta! (Tänud Tiina-Marile!) Aga "You Are the Quarry" on ka sigahea. No ikka väga hea. Ma olen vist Mozi ikka sõltlane. Ausalt, ma ei tea kedagi, kes laulaks armastusest nii nagu tema. Ta lihtsalt leiab oma nurga. Täiesti ootamatu nurga kusjuures. Ma olen enda töös ka sama rida üritanud ajada, et alati on vaja leida uus, enneleierdatust teistmoodi lähenemine. Alati pole välja tulnud. Olen üritanud, aga kuna ma olen nn taustajõud, siis alati ei õnnestu. Teiste eest mõelda ega öelda ega küsida ei saa. Mitte, et ma siinkohal kolleegidele midagi ette heidaks. Ei ei ei ei.
Aga Mozist või õigemini poeesiast. Hea luuletus on minu jaoks olnud alati selline, kus ma enda mõtted ära tunnen või selline, kus sellele lisaks maailma kirjeldatakse viisil, mille peale ma ise pole tulnud. Ahaa effekt eksole. Või on luuletus selline, mis tekitab teatud seisundi. Mõjub ühesõnaga. "Teenage Dad on His Estate" - ma suren kui hea lugu. Nii, sellest siis nii palju.

Ma annan endale aru, et see sissekanne on nii segane ja emotsionaalne, et enamik inimesi küsib seda lugedes endalt - miks, milleks, kellele? Ma ei oska vastata. Endale. Nii on. Ahoi kopraonud.

PS. Mu lemmiks Morrissey on "Vauxhall an I"