naljakuu mälestuseks (edit)

Eesti elu on huvitav. Sellist nalja ja lusti, mida saab kollast pressi jälgides, mujalt ei saa. On ütlemata vahva, kui avastad järjekordse tõusva superstaari, kes on ühe korra esinenud ja esitanud siis loo oma esimeselt singlilt ning see lugu ei ole rohkem ega vähem kui hitt. No selles mõttes hitt, et ajakirjandus ütleb, et on. Kollasega aga ei vaielda. Kollane ütleb, kuidas asjad on, mitte vastupidi. Kui on staarreporter, staarfotograaf, staarmeikar, siis on. Mingit kobisemist pole. Hiti puhul ka. Kui ütlevad, et on, siis on. Punkt. Poolhaigena internetti ületarbides jõudsin Õhtuleheni ja avastasingi uue tähe. Ma ta nime siin välja ei hakka kirjutama eksole. Aga miks ma temast kirjutan. Lihtsalt tema näopilti vaadates tundus see kuidagi tuttav. Ja siis laksas ära. Tol õhtul, kui kolleegi Hispaaniasse saatsime, maandusime pärast Angelis. Peale mida ma endale Angeli keelu peale panin. Ise panin, kui keegi ehk valesti aru sai. Ja see tüüp oli üks põhjustest, miks ma seda tegin. Ta lihtsalt oli nii naeruväärne ja nägi välja nii samasugune, a'la "Moskva 2006" soeng ja muu, et ma ei suutnud naeruturtsatusi tagasi hoida. Ma muidugi ei hoidnud ennast tagasi ja jagasin oma mõtteid ka tema endaga. Mis kõige naljakam, ta kõrval istus täpselt samasuguse välimusega tüüp ja see ajas mind veel rohkem naerma. Nendega koos oli aga minu naerupursete põhisüüdlane, üks moekunstnik, kelle nime ma ei nimeta, kes nägi oma pikendatud ripsmete, värvitud silmade ja muu kammajaaga välja, nagu oleks just välja astunud suurepärasest Briti komöödiasketšist. No kõik nad kolm olid sellised. Ainult et see oli päris elu ja need olid päris inimesed ja nad olid seda kõike päriselt ja ... Ja see oligi väga naljakas. Ja see mulle Eesti elu juures meeldib, et nalja ikka jagub.

PS. Mul tuli mõte. Mitte just geniaalne, aga keniaalne vähemalt. Rabarock võiks sel aastal püstitada ka nn Naljalava, kus taolised artistid võiks esineda. Lusti ja lõbu laialt.