Täna lugesin, et Kuku klubis kukkus lagi alla. Midagi hirmsat vist ei juhtunud ja pole aimugi kui palju siis sealt laest alla varises. Kõige tähtsam on, et keegi viga ei saanud.
Praegu on kuidagi hõre olemine. Peaks vist värsket õhku minema hingama ja kuskile jalutama.
Ahjaa, palju õnne töörahva püha puhul. Mida iganes see siis peaks tähendama. Töölisklassi kui sellist ju meie väikeses vabariigis pole. Vähemalt klassikalises mõistes. Ja sellest on hea meel, et pole. Päris kole oleks, kui meil oleks klassiühiskond, nagu see on arenenud tööstusmaades, kus töölisklassi sündinuna on väga raske sealt välja rabeleda. Põhjamaadele omane, kõigil on kõik võimalused, ühiskond meeldib mulle väga. Kuigi jah, eks haridus läheb ka meil kallimaks ning skandinaavialiku ühiskonna suunas me just väga ei liigu. Eks see on kinni neis poliitilistes jõududes, keda me ise valinud oleme. Kes mida hindab. Kui ühiskond laseb ennast odavate 'pronksmehe' ja 'saame kõige rikkamaks Euroopa riigiks' kommidega ära osta, siis me oleme seda kõike väärt. Individualistliku mõttelaadi sisse ei mahu teistele mõtlemine. Ikka mina mina mina. Kõik see ei pea niimoodi jääma ja ei jäägi. Loodetavasti. Kuigi kui nüüd tõele näkku vaadata, siis niipea midagi ei muutu. Reformierakond ja Isamaa ja Respublica Liit on suhteliselt suure toetusprotsendiga parema tiiva positsioonid ühiskonnas kindlustanud. Sotsiaaldemokraadid on nõrgad ning nn härrassotside erakonnasisene ülekaal ning võimumängud ja suhteline selgrootus põhimõttelistes küsimustel ei anna toetusprotsendi kasvatamiseks just kõige rohkem võimalusi. Keskerakond on küll vasakule kaldu, aga populistist liidri suur kogu varjab selle lihtsalt ära. Rohelistest ma pikalt ei räägi, sest esiteks vastupidiselt oma Euroopa kolleegidele on nad parempoole kaldu ning teiseks on ja jäävad nad väikesteks mõttetuteks susserajateks. Kui just keskkonnas midagi väga dramaatilist ei juhtu, mis annab neile võimaluse vastu rinda taguda. Ja veel Rahvaliit. Elav laip kahjuks. Nii et sisuliselt on vasakkoalitsiooni tekkimine võimatu ning see annabki parempoolsele jõule kergelt kaardid kätte. Mul pole parempoolsuse kui sellise vastu eriti midagi, aga seda seni, kuni nad tasakaalustava jõuna mõistusele kutsuvad. Paraku tasakaalu pole ja ei tule ka niipea. Aga küll ta kunagi tuleb. Niisiis, head töörahva püha kulla sõbrad.
PS. 1. mai kui rahvusvaheline töörahva püha sai alguse sellest, et 1886 aasta 1. mail toimus USA-s, Chicagos suur tööliste meeleavaldus ja streik, kus nõuti 8-tunnist tööpäeva. Kolm aastat hiljem, 1889 aastal otsustati Teise Internatsionaali Pariisi kongressil seda päeva tähistama hakata. Kusjuures USA-s tähistatakse töörahva püha hoopis septembri esimesel esmaspäeval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar