Taolist stressi, nagu täna peale tuli, pole mul enam aastaid olnud. Selline masendus, et pane või nöör kaela. Jube äraminemise isu on(oli) peal. Must masendus matab kõik enda alla. Kuigi tead, et väljaspool pimedust on kenasid ja ilusaid asju, ei suuda sa sellest hoolida. Kõik tundub tühine ja mõttetu. Ja oleks siis selle kõige põhjuseks mingi suur asi. Ei. Täiesti väike ja tühine. Ma ise kahtlustan, et tegelikult muidugi nii pole, et ma näen vaid jäämäe veepealset tippu. Aga ma ei suuda kuidagi tuvastada, mis seal veealuses osas on. Millest kõik alguse sai ja millega ma tegelema peaks, et olukord normaliseeruks. See on jama, sest viimane kord, kui mul selline periood oli, lõppes asi tõsise terviserikkega. See ei ole väga meeldiv. Ja kõige hullem ongi, et ma täna lausa tundsin, kuidas mul füüsiliselt paha hakkas. Seest hakkas valutama ja mul tuli tõeline hirm peale. Kui keegi peaks seda veepealset osa täna torkima hakkama, lähen ja joon ma ennast lihtsalt täis, et põgeneda ja leevendust saada. Aga olgu, eks ma püüan endaga hakkama saada. Kui ei saa, eks siis lõppeb asi ära. Kui mitte kohe, siis vähemalt tuleb see päev kiiremini lähemale. Ciao.
PS. Teie ärge põdege. Meie päevad on nii ehk naa kõik loetud. Ma võin vinguda ja kiiksuda, aga sõnad on tihtilugu tegelikkusest suuremad. Kahjuks või õnneks.
20 mai 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar