tuhk ja teemant

Kõige hullem on, kui hakkad ennast paremaks ja targemaks pidama kui keegi teine. Just sellel hetkel oled sa ise tegelikult lollim ja rumalam. Mina olen pidanud ennast ja ajuti ilmselt teen seda ka tulevikus. Hoolimata tuhast, mida ma praegu endale pähe kallan. Mul oleks vaja mingit sisemist päkapikku, kes mulle sel hetkel, kui ma nina tõstan, jalaga makku virutab. Meeldetuletuseks eksole. See päkapikk on vaja ise soetada ja kasvatada. Mul on see tüüp muidugi olemas, aga ta on suht nõrguke veel. Tuleb teda rohkem toita ja koolitada. Tuleb, sest ikka väga jube on vahel tagantjärgi tõdeda enda ninatarklust, mis pole ei rohkem ega vähem kui rumalus. Ma üritan olla parem inimene. Kaastundlikum, mõistvam, arusaavam. Üritan, väga üritan. Isegi, kui keegi teine ei ürita ja sinu nina eest oma tõusiklikku loomust üles näitab. Lõppude lõpuks on ju see tähtsam, milline olen mina maailmale, mitte see, kuidas on maailm minule. See, ma arvan, ongi võti. Seda napib inimestel, sest nad keeravad selle tagurpidi. Seda on lihtsam teha. Et kuidas küla koerale, nii... . Aga see pole õige. Ma püüan, üritan ja kasvan parema inimese suunas. Loodetavasti saan hakkama.