te meeldite mulle, ausalt, olge mu sõber palun

Vahel, öösel tegelikult, lähen ma msn-i ja seal pole kedagi. Sadadel tuhandetel ja võib-olla miljonitel on, aga minul pole kedagi. Huvitav, kas kui ma vanaks jään, siis polegi mul enam ühtegi sõpra? Juba praegu suhtlen ma oma sõpradega, keda pealegi pole üldsegi palju, väga vähe. Peaaegu üldse ei suhtle tegelikult. Kas põhjus on selles, et ma olen oma loomult asotsiaalne või muutubki inimene aastate lisandudes sõpradeta olevuseks? Kahtlen nagu. Ma lihtsalt ei oska sõpru leida ega neid hoida. Olen nohik ja saamatu. Ega ma palju selle pärast ei kurvasta tegelikult. Vahest ainult. Pealgi on alati olemas raamatud, filmid, muusika ja muu kraam, kes minu viletsast iseloomust ja olematust huumorimeelest ei küsi. Loomad ka muidugi. Eriti pisikesed sead. Ja kui mul väga ikka sõbraisu peale tuleb, siis oskan lühiajaliselt mõne ullikese ära ka petta. Natukese aja pärast saab ta muidugi aru, et ma vassin sõpruse kohta, aga siis on juba hilja. Muidugi mitte minu jaoks, sest mul on oma sõbraannus käes. Teen hästi ruttu ja intensiivselt. Ullike ise ei taipa seda teha, sest arvab, et me oleme nüüd pikalt sõbrad. Aga võta näpust. Lõpuks ei taha muidugi keegi enam mu sõber olla, sest sellises väikeses kohas, nagu Eesti, levivad kuuldused minust kui pahast kiiresti. Sellest pole midagi, sest siis ma hakkan lihtsalt välismaalasi õnneks võtma. Ma muidugi kardan, et hakkan vahel harva ka pärissõbra järele igatsema. Loodetavasti saan sellest siiski üle. Joon viina ja söön silku ja saan üle. Saatke raha.