värviline pilt on tõepärasem

Nädala pärast saan ma kokku oma Peterburis elava sõbraga. Elab küll Neevalinnas, aga töötab Moskvas. Puhas venelane ta pole ja ausalt öeldes ei ole ma tema puhul kunagi aru saanud, kelleks ta ennast rahvuse poolest peab.

Mida üldse rahvus tähendab? Mul on raske seda mõista, sest rahvus kui selline ei oma minu jaoks erilist tähtsust. Ainult siis, kui Eestit kuidagi kotitakse, tahan ma selle maa ja rahva pärast seista. Ajalugu, etnilised tunnused, ühine kultuuriline märksüsteem jms mõjutab mind kahtlemata. Ja ma ei ole mingil juhul ka kosmopoliit, kuid tuleb endale tunnistada, et rahvusliku eneseteadvuse aste on mul üsna madal. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui rahvuslik identiteet muutub kellegi või millegi käes instrumendiks, mida vastavalt soovitavale kasule tarvitatakse. Ja manipuleeritav ei taha ma mingil juhul olla.

Jah, täna on rahvusriigid poliitiline reaalsus ning vastavalt sellele ka riigi sees olev nö ametlik rahvuspoliitika. Eesti puhul on see idee raiutud meie põhiseaduse sissejuhatusse: "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel.../ /...mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.../". Ilus, kas pole. Ainult et, kas see ilus väljend, rahva enesemääramise kustutamatu õigus, ei ole kuidagi hirmutav? Milline on ühe rahva enesemääramise kustutamatu õigus? Kas seda, et siin ja praegu oleme meie ja ainult meie? Selles väljendis on tohutu annus natsionalismi ja teatud mõttes sallimatust. Muidugi olen ma nõus, et eesti keel ja rahvuslik pärand on olulised. See on nagu loomariigis, kus iga liik on tähtis ja väärt pingutusi selle säilitamiseks. Ainult et liiga palju on nn väärkohtlemist. Näiteks väljend 'rahvuslikud huvid' on nii ebamäärane mõiste, et selle taha saab kirjutada mida iganes. Kui rahvuslike huvide ainus idee on ühe rahvuse säilitamine mis iganes vahenditega, siis on see küll üsna ohtlik. Miks? Sest selles on paras annus peidetud vägivalda. On, kuid ei pruugi olla muidugi. Jah muidugi on ühe rahvuse säilitamise kõige tõhusam garant täna rahvusriigi olemasolu. Selle vastu pole mõtet vaielda. Kuid selleks, et üks rahvus säiliks, peab selle rahva eneseteadvus olema seotud millegi nii väärtuslikuga selles kultuuris, et sisemine enesemääramine on tema jaoks loomulik ja igapäevane. Kui enesemääramine muutub vastandamiseks, siis sellest asjast head nahka ei tule. Paraku on tänases Eestis kasutatud rahvuslikku identiteeti liiga palju lihtsalt tööriistana, et omaenese väiklaseid, rahvuslikku enesemääramisse absoluutselt mitte puutuvaid, tehinguid sooritada.

Rahvuslik populism poliitilise instrumendina on kohutav asi. Poliitikud saavad võimule ja lahkuvad võimult, kuid külvatud seeme jääb ja kasvatab oma koledaid vilju. Võtkem või pronksmees. Juhtus nii, et sisulise dialoogi asemel hakkasid põhirolli mängima ja omavahel rääkima täiesti kõrvalised rahvuslik-poliitilised sümbolid. Enam ei vaieldud asja üle, vaid hakati vastanduma. Punalipp vs sini-must-valge. Punaarmee vs eesti leegion. Jne. Poliitikud, nö rahva isad ja eliit, kes peaks asju nägema kaugemas perspektiivis, läksid selle mänguga kaasa, sest see pakkus suurepärast võimalust korjata poliitilist profiiti. See on täpselt see, kui alustada vestlust sõnadega: "Mine persse!" Mis normaalset dialoogi sealt enam tulla saab. Ühesõnaga, võeti rahvuslik identiteet kilbiks ja sooritati sellega sigadus. Vastaspool vaatas, et olalaa, vaata aga vaata ja kujundas siis vastaspoole nö nägemisulatuses olevast rahvuslikust identiteedist oma arvamuse. Mitte meeldiva kusjuures. Paraku said rikutud mõlema osapoole arusaam enda rahvuslikust identiteedist. Mida ma tahan öelda on, et rahvuslik identiteet ja enesemääramine ei tohi kunagi olla rajatud vastandamisele.

Ma saan aru selle juurtest ja mõistan nende inimeste valu, kes oma rahvusliku identiteedi vägistamisega pidid kunagi kokku puutuma. Aga see aeg on möödas. Peaks olema, aga seni, kuni poliitiline eliit seda ikka ja jälle kultiveerib, moondub eestlaseks olemine mingiks mõttetuks ohvrimentaliteediks. Ohver, kui ta on ründava haardest pääsenud, kipub teadupärast aga hambaid kiristama ja hoidma rusikaid püsti. Nii igaks juhuks. Ja kui siis ohver ei saa aru, et ta on oma tahtmise tegelikult saavutanud ning ründav pool enam tegelikult ei ründa, on aeg edasi minna. Täna, kui me oleme peremeesrahvas omal maal, ei saa käituda samamoodi, nagu meiega käituti. Kahju muidugi, kui teiste rahvuste esindajad ei taha meie keelt ja kultuuri mõista, aga samamoodi on igal rahvusel õigus iseendaks jääda. Me ei saa neid eestlasteks muuta. Me saame ja peame neid vaid eestimaalasteks muutma.

On väga õige tähelepanek, et me ise ei lase vene poliitilisel eliidil tekkida. Kus on need vene või muust rahvusest inimesed meie erakondades. Kuskil alamal astmel mutrikestena ainult. Rahvastikuminister peaks olema vahelduseks mitte-eestlane. Seda nimetatakse moodsas kõnepruugis vajaliku know-how sissetoomiseks. Ja need ei saaks olla nn kodustatud muulased, keda poliitiline eliit edutaks. Muidugi ka mitte teisest äärmusest tegelased. Kui juba poliitiline eliit näitab oma usaldamatust muust rahvusest inimeste suhtes, siis mida me rahvalt tahame. Mulle meeldis, kui president Ilves läks oma ametiaja alguses Ida-Virumaale ja ütles sealsete muust rahvusest koolilastega kohtudes, et nad ei ole Venemaa, vaid meie inimesed. Paraku oli see kahjuks ühekordne aktsioon ning midagi taolist pole enam juhtunud. Kui me ei tekita siin elavates inimestes meie tunnet, on igasugune sõnavaht integratsioonist mõttetu. Kui eiratakse inimese üht suurimat vajadust - kuulumisvajadust - siis jah...

Lisaks muidugi õiguslik vaakum. Mittekodanike probleem on suurem ja tähtsam, kui me endale teadvustada oskame. Midagi peaks seal muutma. Jah, tänane, aina agressiivsemaks muutuv Venemaa kasutab seda trumbina ning muutused selles vallas võivad tunduda järeleandmisena. Kuid ei ole meie huvides seda olukorda sellisena säilitada. Mida tegema peaks, ma ei tea, kuid selline olukord toodab jällegi ainult tarbetut vastandumist ja võõrandumist. Sest mis on veel ohtlikum, kui rahvusliku identiteedi juurde tekitatakse kunstlikult sotsiaalne staatus. Kuigi kodakondsuseta isikute puhul on tegemist õigusliku seisundiga, tekkib sellele automaatselt juurde sotsiaalne dimensioon, nn teisejärguliste kodanike klass. See omakorda toodab müüti muust rahvusest, ehk siis venelaste sotsiaalsest teisejärgulisusest. Õiguslik staatus kaob tahaplaanile ning nähtavale jääb rahvustunnuse alusel tekkinud sotsiaalne selektsioon. Läbinisti destruktiivne, valedel järeldustel põhinev olukord, mille lahendamine peaks olema poliitilise eliidi jaoks auküsimus. Seda ei saa lahendada üleöö ning lihtsad lahendused puuduvad. Kuid kuskilt otsast peaks pihta hakkama.

Tänases, aina globaliseeruvas ja aina rohkem avanevas maailmas on tarbetu säilitada arhailist 20. sajandist pärit rahvusideoloogiat. See on lihtsalt vastutustundetu.

Tulles tagasi alguse juurde. Kellena ma siis ise ennast identifitseerin? Eestlasena, ikka eestlasena, hoolimata kõigest. Ainult et eestlaseks olemine ei vaja minu puhul mingit tõestust ega karke. Ma lihtsalt olen seda. Kuid ma ei taha olla eestlane väiklases, vastanduvas ja vastu rinda taguvas mõttes. Mul on hea meel, kui teised on need, kes nad on ja on seda samamoodi nagu mina. Pauluse esimeses kirjas Korintlastele kirjutab ta: "Nõrkadele ma olen saanud nõrgaks, et võita nõrku. Ma olen kõigile saanud kõigeks, et igal juhul mõned päästa." Pauluse jutus on iva. Muidugi ei saa me muutuda kellekski teiseks, kuid mina mõistan seda nii, et olles ise see, kes sa oled ja lastes teistel olla sellised, nagu nad on, võidad sa rohkem, kui kaotad. Ja muidugi ei saa olla tolereeriv mis iganes vastandumiste või muude rahvusliku identiteedi väärilmingute suhtes. Ei eestlaste ega mitte-eestlaste puhul.

Pikk ja segane see jutt nüüd igatahes tuli. Võtke seda kui fargmenti ühest pikemast sisemisest arutlusest, sest see teema on võrreldamatult laiem ja mitmekesisem, kui siia kirjapandu.