tõeseerumit pole tegelikult olemas

Mölapidamatus on vist peale tulnud. Peaks nagu vaikselt tiksuma, aga nagu näete, võtan jälle kätte ja klõbistan blogi täiendada. Enesetunne ei ole just kiita tegelikult ning kuidagi hõre olemine on. Teate küll, võtad üksipulgi viimaseid päevi mõttes lahti ja üritad asjadest aru saada. Pole just kõige ideaalsem päev ja olek eneseanalüüsiks, aga teisiti ka kuidagi ei saa. Selline päev, et tahad kangesti olla parem inimene ja lubad iseendale, et edaspidi enam vigu ei tee. Täitsa jabur tegelikult. Ise tead küll, et homme on juba hoopis teised mõtted peas, aga ikka urgitsed endas edasi. Tunned ennast süüdi asjades, mida oled teinud ja nende pärast ka, mida pole teinud. Valede ettekujutuste suurpäev on selle nimi. Eks peo käigus teed alati midagi sellist, mis tore ei ole. Muidugi ei juhtunud midagi sellist, mille pärast nüüd väga põdema peaks. Väikesed nihked lihtsalt, mida ikka ette tuleb. Ei midagi lõplikku. Samas on huvitav, et väljend in vino veritas vahel töötab. Mõnikord, ja minuga nii juhtus, saavad sõnad tõeks. Aga see selleks, eks igaühega juhtub vahel nii. Ja lõplikku tõde tegelikult alkohol esile ei too. Kui siis tõepojukese, mis vajab edasimenetlemist :) Eks ma tiksun nüüd vaikselt edasi. Kui enam näppe tagasi ei suuda hoida, kirjutan veel midagi, aga lubama ei hakka.