siniverelised on laskunud

Ma ei teagi, mida ma nüüd tegema peaksin. Loen online'i uudiseid ja saan teada, et meil on staarmeikarid, staarfotograafid, staarreporterid ja igasugused muud staarid. Ma ei teadnud veel mõnda aega tagasi, et need kõrgemad sfäärid üldse olemas on. Kõmuajakirjandus on tulnud mu ellu nagu suur teadlane, suure avastusega, mis nihutas nii minu mikro- kui makrokosmose piire. Kes tegi mulle puust ja punasest selgeks, et minu maailm on vaene mis vaene ja peaksin pilgu kõrgemale tõstma, et mõista, milline rott ja tropp ma olen. Minul muidugi ei õnnestu staariks saada, sest mul puudub see staarimaterjal. Ma ise vähemalt arvan nii, sest siiani pole mind avastatud, ega kätel staaritaevasse kantud. Aga ma ei kurda, sest mulle piisab juba sellest hiilgusest, mis staaritaevas olijad minu, lihtsa sureliku peale heidavad. Nende staatus on igati välja teenitud. Nad on staarid. Sellest piisab. Täpsustavad küsimused on juba kurjast. Ja kui ma peaksin neist kedagi kohtama, siis kuiva ja sooja ilma puhul langen põrmu. Tehke teie ka nii, sest siis valitseb maailmas kord ja õiglus. On puneverelised ja siniverelised, selle vastu me ei saa. Universaalne kord peab kehtima ja on hädavajalik. Le Roi est mort, vive le Roi!