raske elu viljad

See nädalavahetus on olnud liiga raske. Tööl käimine on selle kõrval kökimöki. Aga algusest.
Neljapäeval oli asutuse jõulupidu. Mulle tundub, et siis kui sul on peo suhtes negatiivsed ootused, siis läheb kõik vastupidi. No ei tahtnud üldse sinna minna ja veel enne sisseastumist mõtlesin, et söön natuke ja lasen kähku jalga. Repliigi korras, et üritus ise toimus NO teatri ruumides. Aga kukkus välja vastupidi. Pidu oli lahe ja inimesed toredad. Isegi ühe tantsu tantsisin. Mina, kes ma eesti mehe kombel seda üldse ei armasta eksole. Kolleeg tellis DJ-lt Morrisseyd ja kutsus kepslema. Muidugi ei suutnud ma ei öelda. Ausalt öeldes läks kogu trall nii märkamatult kiiresti, et peo lõpp tuli väga ruttu kätte.
Reedel saatsime kolleegi ära. Tal oli viimane tööpäev ja alustasime juba hommikult üritustega. Aga kella 10-st alustada on ilmselgelt liiga vara. Muidugi oli pidu natuke kurb ka, sest kolleegi lahkumine on seda alati. Peale neid pidustusi läksin sõbraga Diletantide Avangardile Polymeri Kultuuritehasesse. Lubasin sõbrale, et lähen, kuigi ausalt öeldes olin õhtuks ikka suhtkoht väsinud. Üritus ise oli nagu oli, ma lihtsalt ei keskendunud väga seal toimuvale, vaid pigem iseendale. Peale seda käisin veel ühe sõbra juurest läbi. Sealne seltskond läks linna edasi trallama, aga mina tundsin, et see oleks juba liiast. Kobisin koju magama.
Täna on suht väsinud olemine. Ma ütlen, pidutsemine on raskeim töö maailmas. Endale ma seda elukutseks ei tahaks. Sellised lood vot. Ega ma enam rohkem kirjutada ei viitsi. Nii palju ehk, et Morrissey kontserdigraafik vajab bukkimist. Pole veel otsustanud, milliseid kontserte ma külastan, aga eks see saab ka lähiajal paika. Olgu, elage hästi.