pole sinu asi, kes mulle meeldib

Tulen tagasi jälle selle geiteema juurde. Mul on ausalt öeldes täiesti ükstapuha, mida selliseid inimesi koondavad organisatsioonid teevad või mis iganes. Aga ma olen seisukohal, et nad väärivad täpselt sama eluõigust nagu teisedki. Lapsendamis- ja partnerlussuhte õigustest ma ei räägi. Las see jääb poliitikute ja huvigruppide ajada. Mind häirib see jubedus, mis selle temaatika ümber toimuma on hakanud. Kui TV3 uudistesaade korraldab sms-hääletuse, kas homoseksualism on haigus või mitte, siis on ühiskonnas midagi väga valesti. Uudistesaatest rääkimata.

Olgu, ma ei vaidle, kas see on haigus või geneetiliselt kaasasündinud omapära. See on veel nii läbiuurimata probleemistik, et las ka see jääb spetsialistide tööks. Kuid oletame, kõigest oletame, et see on haigus. Olgu. Raske uskuda, kuid selline meditsiiniline koolkond veel eksisteerib, kes just seda homoseksuaalsuse põhjuseks peab. Noniii, nüüd jõuan põhiasja juurde. Kui keegi on haige, siis tavaliselt ei ole see pilkamise, põlguse, vaenamise või mõnitamise objektiks. See oleks lihtlabaselt kohatu. Haigus on õnnetus eksole. Ja haiguste jaoks on tavaliselt ka ravi. Ning haiguse üks põhilisi tunnuseid on, et see on kas inimesele endale või kõrvalseisjatele ohtlik. Kuidas küll homoseksuaalsus inimestele peaks ohtlik olema, seda ma ei tea. Pedofiilia, nekrofiilia ja zoofiilia, millega homoseksuaalsust sageli vägivaldselt kõrvutatakse, kahtlemata on. Kaitsetud inimesed ja olendid on õigusega meie kaitse all ning moraalinormide vastu ka ei saa. Kuid kui kaks täiskasvanut otsustavad omavahel asju ajada, ilma, et sellest kellegile kahju sünniks, siis seletage kulla inimesed, kuidas see nende endi ja kõrvalseisjate tervisele kahjulik peaks olema?!?! Ja kui see oleks ka haigus, siis tegeleks terve teadlaste armee sellele ravi leidmisega. Samas pole ma märganud, et kuskil instituudis sellega tegeletaks.

Olgu, las ka see olla. Jõuame tagasi suhtumise juurde. Loen inimeste kommentaare ja erinevate libakuulsuste arvamusi teema kohta ja kuulen väljendeid, "kakased nokud", "olgu omaette", "ebanormaalne", "rõve", "värdjad" jne. Ma tahaks näha inimest, kes ütleks näiteks kellegi kohta, kel on mõni füüsiline või vaimne puue, samasuguseid sõnu. Võib-olla mõni tõeliselt rumal põmmpea, kes iga asja kohta nii ütleb, aga tavainimene seda ei tee. Haigus ei ole asi, mille üle naerda ja mida mõnitada. Nüüd järsku on leitud üks nn (tõestamata!) haigus, mida igaüks võib avalikult mõnitada ja halvustada. Ja see on absoluutselt aksepteeritud. Juba see tekitab õõva. Paraku kumab kõigest sellest läbi, et tegelikult ju keegi enam ei usu, et see haigus on. Seda, mis ei meeldi, on rumalamad inimesed ikka ja alati "haiguseks" nimetanud. Hea mugav ju. Kui on midagi, millest aru ei saada ja ei soovitagi, siis on mugav "diagnoos" panna. Selline ühiskond siis. Kui me kõik kollektiivselt peeglisse suudaks vaadata või vähemalt iseennast kriitiliselt kõvalt vaadata ja omi arusaamu revideerida, saaks me ise ka ehk aru, kui ebatolerantsed ja kurjad me oleme. Vähemalt mõned meist. Aga see on kõigest pisikene unistus.
Kõik.