surev täheke

Ühes telesaates, mille nime ma ei nimeta, sest saade ise on väga tore, esines ükspäev selline "supergrupp" nagu Supernova. Kuulasin nende lugu ja pärast intervjuud ning ei saanud kuidagi aru, miks maakamar selliseid muusikalisi moodustisi üldse kannab. Ei ole ju võimalik, et üks bänd kõlab nagu vaese mehe Smilers. Ja te teate, kuidas see bänd mulle vastukarva kuubis on. Aga sellise muusikaga on nagu rämpstoiduga - kiire ja lihtne. Ei mingit loomingulisust ega jumalikku sädet, Köögikunstid on sellest kaugelt mööda käinud. Samamoodi selle Supernovaga, igasugu originaalsust ja loomingulisust sealt otsida on sama, mis WC-potti hea lõhnaõliga lõhnastada.

Muide, et asi selgem oleks, siis kaks definitsiooni ka. Esimese allikas on wikipeedia:
Supernoova on oma arengu lõppjärku jõudnud täht, mille heledus kasvab ootamatult miljoneid kordi. Plahvatuse tulemusel võib tekkida ülitihe objekt (neutrontäht, must auk), energiahulk on võrreldav Päikese poolt kogu tema eluea jooksul kiiratava energia hulgaga.
Paraku on see definitsioon eksitav, sest ilmselgelt ei ole tegemist tähega. Rääkimata miljoneid kordi kasvavast helendusest. Mis puudutab suremist ja musta auku, siis see on ainus tõene informatsioon eksole.

Teine tuleb Eesti Päevalehest, mis kirjeldab Eesti Eurolaul 2008 finaliste. Ja see on nagu rusikas silmaauku.
Ansambel Supernova on Hendrik Sal-Salleri biolagunevate jäätmete prügikast. Kõik see jama, mis isegi Smilersile ei kõlba, antakse nendele lihtsameelsetele maapoistele. Ja neil pole vist häbi ka. Mul küll on.

Aga nüüd te küsite, et miks ma seda kõike kirjutan. Ega ma ise ka ei tea. Lihtsalt kui alguses arvatu veel hullemaks osutub, siis tuleb vahel tahtmine sappi pritsida peale. Nii ka minul. Võtke heaks.