Võtsin töölaua taga nüri pilguga arvutisse passides ühes oma pisikeses ajupoolkeras (kummas ei tea) läbi septembri eelarve. Häving. Täielik häving. Kuidas ma küll ei oska elada nagu teised inimesed. Kas ma olen see oinas, kes pooltasuta tööd teeb või mis?!? Ma lihtsalt ei oska elada. Tundub, et kõik teised inimesed oskavad, mina mitte. No mul pole vähemalt võlgu. Korterilaen ja autoliising ei lähe arvesse, sest neid tasun ma ustavalt nagu ori. SMS-laenu ma võtma ei kipu, väikelaenu samuti mitte. Inimestele ma võlgu pole. Aga ikka on palgapäevaks näpud põhjas nagu armetul luuseril. See nõme inflatsioon on ka kõik mu palga ära söönud. Ma ei osta enam riideid ega jalanõusid, eriti ei reisi ja väljas ka peaagu üldse ei käi. Ja kui käingi, siis mitte neis kohtades, kus jook miljon maksab. Kulude optimeerimiseks teen starterit ka kodus alati kusjuures. Aga mida pekki see raha mu ümber teeb, et teda üldse ei jätku. Midagi head peab juhtuma, muidu ma muserdun kapitalistliku süsteemi kibestunud kääbuseks, kelle elu eksistents keerleb ainult ümber pangatähtede. Ma ei usu, et rikkad nutavad. Krt, enne elagu vaesuses, siis hakaku rääkima oma pisaratest. See jama viib lõpuks selleni, et ma kas emigreerun normaalse palga peale kuskile või muudan kuni juurteni oma elu ning asun metsa elama. No kellele seda siis vaja oleks eksole. Kuigi ilmselt vingun ma kurtidele kõrvadele. Luusereid ei armastata, nad kastetakse tõrva sisse ja veeretatakse sulgedes. Ja ongi teile karneval afroeestlased.
Olgu, pigistan hambad kokku ja orjan edasi.
Muideks, see jutt on peeglisse halamine, mis teid ei puuduta.
Jätkame tööd.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar