lousy reputation

Nii, neljapäeval trehvasin siis We Are Scientists'i ja R.E.M.'i kontserti. Et kuidas oli? Rahul olen. Ma loodan, et ei põruta nüüd jõhkralt oma hinnanguga nagu müürilõhkumismassinaga kellegi maitsemeele südamikku, aga ma olin sellel kontserdil We Are Scientists'i, mitte peaesineja pärast ja kontsert mind ümber ei veennud. Jahjah, R.E.M. on teenetega ja hunniku suurepäraste ning südant ja maitsemeelt paitavate hittidega bänd. On ja jääb, kuid We Are Scientists (WAS) pakkus mulle tol õhtul kõvasti rohkem elamusi. Hoolimata mingite kriitikute ininast, et WAS'i muusika sulandus peale paari loo kuulmist nende jaoks ühesuguseks helimassiiviks, mis midagi ei pakkunud. Savi. Asi on vist maitses. Minu pea igatahes nõksus ja jalg tatsus. Aga R.E.M.? Aus 2-tunnine sett oli ning tagasi ei hoitud. Nende uuemad lood paraku jätavad mind täiesti külmaks. Vanemate lugudega on muidugi teisiti, sest mitu andurit löövad pininal põhja. Nostalgia, hea muusika, hea muusika looja äratundmise jne andurid. See töötab. Alati. Muidugi Michael Stipe'i kohustuslik "ma ei salli meie presidenti" repliikide lendulaskmine on lihtsalt tüütu. Negatiivse poole peale võib panna selle, et rahvast oli suht vähe ja mulle tuli lambist õllehävitus hoog peale. Järgmisel päeval sain muidugi aru, et mina ju kontserti ei korraldanud ning õlut oli vaatides minu jaoks ilmselgelt liiga palju. Lisaks vaatas enamik publikust WAS'i kui tüütut pinisejat püünel. Aga ise teavad, las kuulavad sky plus'i edasi.

Tegin mõned pildid ka, mille kvaliteet muidugi ei kannata mingit kriitikat. Aparaadi ja pildistaja võimed jäid selgelt olukorrale alla. Esimese puhul siis pildistabilisaatori puudumine ning teise puhul värisevad käed. Püüdke sellest pisiasjast mööda vaadata, sest oma pildid on ikka oma pildid eksole. Paremaid saab kõigis online portaalides vaadata.

We Are Scientists:







R.E.M.