Natuke siis eilsest õhtust ja ööst.
Kooserdasin linnas siis natuke. Enne seda käisin muusikalisel üritusel, et õhtu kultuurses mõttes ikka tasakaalus oleks. Ikka ses mõttes, et iseenda silmis vähegi oma madalat sisemist renomeed tõsta. Matsirahva asi. Nonii. Peale seda külastasin mitut pealinna peent lokaali ja trehvasin seal tuttavatega. Päris mitmetega, kui aus olla. Kahjatsedes pean mainima, et mõnedega jäi suhtlemine põgusamaks kui oleksin tahtnud. Õhtu lõppes levikas loomulikult. Sinnamaani jõudnud, tundsin, kuidas jõud minust lahkuma hakkas. Samm muutus tõntsiks ja meel nõdraks. Sellest hoolimata plaanisin veel paari õllega sõbra poolt läbi käia. Paraku ei vastanud ta enam telefonile ja otsustasin tellitud taksoga koju minna. Istusin kenasti juhi kõrvale ja tundsin, kuidas tagumikualune märjaks läks. Miski valgus rõõmsalt otse istmiku alla. Sain aru, et olin ekslikult kinnise õllepudeli näppu võtnud ja lahtise taskusse jätnud. Otsustasin mitte järske liigutusi teha, et minu pahategu ei paljastuks. Võtsin vaikselt pahandusetekitaja taskust välja. Lisaks lasin taksojuhi eksitamiseks ennast targu natuke kosust eemal maha panna. Andsin talle rikkalikult jootraha ja kaudsin käpelt öhe. Järgmisel reisijal võis päris "meeldiv" üllatus olla igatahes. Taksofirma nime ma targu ei paljasta. Kuid nüüd olen minagi bedwetters.
27 september 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar