patukahetsus ja tõde

Ehheheheeee, lahe on irriteerida. Samas, pole ka. Lahe sellepärast, et inimeste reaktsioon on naljakas. Kuid sellel on piirid. Selle hetkeni, kui inimene ennast halvasti tundma hakkab. See mulle ei meeldi. Pole vaja. Tee teistele seda, mida sa tahad et sulle tehtaks. Miks ma seda räägin. Aga sellepärast, et ma kirjeldan oma eelmises ettekandes inimesi, kes mulle ei meeldi. Mõni võis äkki ära ehmatada, aga tõde on, et ma luiskasin seal natuke.

Sest paraku pean tunnistama, et tegelikult pole minu lähemas tutvusringkonnas kedagi, kellele ma näpuga näidata saaks või tahaks. Kaugemal on, päris-päris kaugemal ma mõtlen. Ja ma olen selle üle väga õnnelik, et lähemal neid pole. Neid liislasse ja evelinventseid. Neid, kes on kuulsad sellepärast et nad on kuulsad. Ja neidki pole, kes kipuksid ohjeldamatult poseerima. Aga ma mõtlesin, et kui oleks, mida ma teeks. Oletame, et ta oleks nõmedalt edev, aga inimesena jube tore ja hea iseloomuga. Ma arvan, et ma ei oskaks midagi teha. Sest see, kuidas ta oma edevust rahuldab, ei ole minu asi. No ei ole ju. Sest edevust on meis kõigis. Ainult vormid selle sügamiseks on erinevad. Mis omakorda viib mind selleni, et ausalt vastu valgust seistes näen ma endas liiga palju hukkamõistvat kurjamit. Oeh, pidi see nüüd juhtuma, et ma ennast paljastama hakkasin. Kuid las ta olla, küllap on minus ka teatud annus masohhismi.

Sadoga tasakaalus muidugi. Sest kuidas seda, et ma kollase maailma kangelasi allapoole kõvera suunurgaga seiran ja näpuga sorgin. Sado mis sado.

Kuid selline ma olen. Utreeriv kaabakas. Täpsemalt hea südamega utreeriv kaabakas.