tänane sissekanne

Kui keegi oleks mulle öelnud, millist pungestust ja vaeva peale pisikest puhkust tööga aklimatiseerumine kaasa toob, oleks endale sinise lehe külge orgunninud. No ei läinud täna üldse libedalt. Valmis ta sai see töö, aga kulunud tunne on ka. Lisaks õnnestus mul eelmisel nädalal üks kõrv ära külmetada, mistõttu ma sellega peaaegu ei kuule. Valutab ka natuke. Nüüd ma saan väga hästi aru, miks vanainimesed mõnikord jutu peale kraaksatavad, "MIDAAAAAAAAAA!" Ise kraaksun praegu täpselt samamoodi. Eks peab vist arsti juurde minema. Ühesõnaga see totter kõrv ja muu - raske päev oli täna ja peale sellist rassimist pole muud tahtmist, kui koju minna, süüa ja diivanile teleka ette teki alla pugeda. Mina ja telekas, parimad sõbrad täna. Vean kihla, et "Välisilma" dokumentaalfilmi ajal vajuvad mu silmad plõksti kinni. Ja las vajuvad. Sest varajane uni on õiglane ja aus vastus mu raskele tööpäevale. Ahjaa, peaaegu oleks unustanud, töö juures on nii külm, et varbad võbisevad ja nahk võtab kana kuju. Ja seda hoolimata puhurist, mis nurgas järelejätmatult ohib. Pole ime, kui mu teine kõrv selle peale üles ütleb. Aga olgu, kes seda juttu siin lugeda viitsib, kui ma aina halisen ja inisen. Tegelikult on ju mõnusaid asju ka. Number 1 mõnu-uudis on see, et lõpuks ometi annab temperatuur mu mõttesurvele järele ja läheb natuke soojemaks. Selle nimel tasub korra päevas naeratada. Olgu, kõik.