telekapult suri ära

Appi appi appi! Mul on halb olla. Ma ei tarvita enam mitte kunagi pahakstegevaid vahendeid. Vähemalt nii ma mõtlen. Ja mitte esimest korda. Oeh. Lisaks avastasin, et lõpuks olid kõik mu jutuubist klikitud sissekanded kenasti blogis reas. Umbes sada korda üks ja sama jutt. Tüütu ja nõme. Kõige nõmedam jah on see, et mul on nii halb olla. Ma hakkan korralikuks. Ausalt. Minust saab eeskujulik nohik. Ja ma olen selle üle uhke. Aeg on käes hea laps olla. Õnneks või kahjuks mõtlen ma homme hoopis teistsuguseid mõtteid. Aga asutuse jõulupeole ma ei lähe, sest ma ei suuda kommunisti mõttelaadiga kolhoosidirektorit näha. Jälgid inimesed tuleks ära keelata. Nad võiksid omaette riigi moodustada ja seal vastastikku teineteist kottida. Lõppeks see teiste inimeste elude mürgitamine ükskord ära.
Aga muidu on kõik korras. Süüa ei saa ainult hästi. Hambad on hellad ja närida ei saa. Puhas pudrumulk on mu nimi. Kõige hullem selles asjas on see, et mul on tekkinud pidev näljatunne. Ma mõtlen kogu aeg toidust ja kogu aeg tahaks süüa. Süüasüüasüüasüüasüüüa....
Ahjaa, ma avastasin, et Vändra Aveli on väga ühe Keskerakonna naispoliitiku moodi. Nagu ema ja tütar. Kusjuures Vändra Aveli on nii kämp tegelane, et lausa põnev on jälgida sopaajakirjanduses temast üllitatud uudiseid. Ta on suurepärane eeskuju kõigile andetutele ja mõttetutele inimestele, et ka nemad võivad saada on 15 minutit kuulsust. Piisab sellest, kui lased jõledad sopaajakirjanikud enda kallale. Lihtsalt tee ennast kuidagi nähtavaks, saada paljas pilt endast kuskile rindade konkukursile või löö Rein Langi jalgade vahele. Ja algabki su tähelend. Mis siis, et see ümbritsevat risustab, sellest pole ju midagi. Olgu, tsautsau.