Valimised Venemaal läksid nii nagu oodatud. Putinlased tsementeerisid oma võimu ja vähemalt mõnda aega asjad ei muutu. Tõsi, seda on juba kordi leierdatud, et uus president, kes valitakse (nimetatakse) 2008 märtsis, võib kaasa tuua täiesti uue olukorra. Ma tahaks näha, kuidas see uus härrasmees jätab kasutamata presidentuuriga kaasa käiva võimutäiuse. Vene ajaloolist kogemust ja rahvusliku eneseteadvuse eripära arvestades on see peaaegu võimatu. Tõsi, puudel-tsaare, kelle kaelarihm kenasti lipsu varju peidetud, on seal ka varem tegelikult troonil istunud. Samas olen ma üks nendest, kes arvab, et Putini tähel ei ole määratud enam kaua särada. Seda mitmel põhjusel. Esimene juba eelpool kirjeldatud variant, et uus president lihtsalt ei taluks sinekuuriks olemist. Teiseks on selge, et ainult tooraine ekspordile toetuv majandus pole lihtsalt jätkusuutlik. Kolmandaks ei tasu alahinnata lühikeste, kuid tormiliste jeltsinlike demokraatiaponnistuste aastatel külvatud seemne jõudu. Kui režiim ikka väga rõhuma hakkab ja majandus vabalangusesse läheb ja/või käsumajanduseks moondub, hakkab see seeme jõudsalt kosuma. Kuid loota, et putinlikud grenaderid taandumislahingut ei anna on asjatu. Paraku peetakse ka neid võidu nimel ning vahel see ka õnnestub. Liiga sügavalt on Vladimir Vladimirovitš venemaalaste südamesse kasvanud. Kuid jah, eks spetsialistid teavad rohkem, aga midagi head sealt oodata ei ole. See on kindel. Euroopa Liit on Venemaa jaoks naerukoht juba ammu. Ainus, kes sellest aru ei saa, on meie Schröderid, Berlusconid jt. Ning pole Eestil ka midagi head oodata, kui asjad samamoodi edasi arenevad. Nii kurioosne kui see ka pole, on Eesti ainus lootus Hiina. Venemaa kaug-ida nurk on ikka väga-väga suure löögi all ning seda õgardit, kes teda sealt pureb, ei saa kerge vaevaga enam küljest ära raputada.
Siuksed mõtted vot.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar