Mõtlesin, et kirjutan vihast vahutava sissekande ühest kolhoosidirektorist, aga kuna sain normaalse hinna eest piletid Pariisi, siis ei viitsinud. Tuju läks paremaks ja ei näinud mõtet. Aga küll ta tuleb, see pole veel üle läinud. Lihtsalt jutt sellest, et meie ümber elab inimesi, kes pole nõukogude aja mentaliteedist ja kommetest absoluutselt üle saanud. Pealtnäha normaalsed kaasaegsed inimesed, kuid see on ainult välispind. Nagu neid natuke ärritada, tuleb ilge ja jälk sisemus nähtavale. Kui sellele lisada veel trapea iseloom, siis on asi pekkis. Selliste inimestega kokkupuude mürgitab. Aga mis seal ikka, seekord rohkem ei kirjuta sellest. Seekord.
Ahjaa, mulle pandi breketid. Alumisele hambareale. Kahe kuu pärast pannakse ülesse ka. Nii et kui praegu olen poolnohik, siis pärast seda täielik nohkar. Ametlik ja kõigi tunnustega. Aga mis seal ikka, ma ei põe, pole ju kunagi mingi naistemagnet olnud. Niisama mees. Ja see ongi tore, saab sisemise iluga keksida:)))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar