tähtede ja taevaste taga

Juba mitmeid päevi olen endamisi mõelnud möödunud aasta parematele ja halvematele hetkedele. Mõtlesin ka sellele, mis üldse juhtunud on ja kuidas seda reastada. Igatahes loobusin sellest siin blogis kirjutamast. Tegelikult loobusin sellest üldse mõtlemast. Mis kasu sellest oleks olnud. Mis oli sitt, see oli sitt, mis hea, see hea. Mõned asjad saavad ajas endale uue mõtte ja tähenduse, uue värvingu. Mõned asjad mitte. Nii nagu ikka asjadega on. Mõni väga halb või vastupidi, väga hea asi omandab aja jooksul hoopis teise mõtte, hea osutub halvaks ja vastupidi. Nagu ikka. Mis sellest ikka targutada. Aga edetabelit tegema ei hakanud. Neid on praegu terve ilm täis. Ja ausalt öeldes on mul neist kõigist täiesti poogen. Sest kõik on suhteline. Kõik. Vähemalt see, mis inimesi puudutab. No mitte kõik, aga vähemalt see, mis meie tegude tagajärg ja looming on.
Aasta on möödas. Aja kaduvuse tajumine paneb küsima, et kus on siis igavik? Ma olen igavikku kogenud. See on magus tunne. Aga kui see oma hooletuse tõttu ära unustada ja kui enam seda ei tunne, tuleb ahastus peale. Ma ei usu, et see aeg, mida me siin ja praegu kogeme, oleks midagi lõplikku. Ma ei usu, et see, mida me siin ja praegu enda ümber näeme, ongi kõik. Ma ei usu. Ehk ma petan ennast, kuid see on ikkagi usu küsimus. Ja usku ma kaotada ei taha. See oleks kohutav õnnetus. 2007 aastal ma usku ei kaotanud.