jõuludokument

Nii, jõudsin just linna tagasi. Meel on mõnus ja puhanud tunne. Lahe. Aga mis siis vahepeal juhtus.

24. detsember
kl 17.20
Kuna mul maal internetti pole, siis kirjutan selle sissekande tekstidokumendina valmis ja kui levialasse saabun, riputan blogisse üles.
Eile jõudsin õhtupoole maale jõulupuhkusele. Küllalt hilja. Jõin teed vanematega ja kobisin oma tuppa. Kuna terve hunnik DVD-filme oli kaasas, siis vaatasin paar tükki neist enne magamajäämist läbi. Kui lõpetasin, ehmatasin ise ka ära - kell oli 4.30. Peaaegu hommik. Põõnasin kella 12-ni umbes. Käisime emaga Raplas poes ja järgisime traditsioone, panime Rapla surnuaial lahkunud lähedaste haudadele küünlad ning pärast läksime Järvakandi Peetri kirikusse teenistusele. Alguses mõtlesime minna Rapla kirikusse, aga kuna seal toimus jõuluteenistuse teleülekanne, siis ei tahtnud minna. Liiga palju rahvast ja muud edevust. Otsustasime maale sõita ja kuna tee viib Järvakandi kirikust mööda, otsustasin minna vaatama, millal seal teenistus toimub. Siis nägime, et tuled kirikus põlesid ja palju autosid oli palju ees. Ühesõnaga sattusime täpselt õigel ajal kohale. Kirik oli täitsa külm. Kirikuõpetaja oli punase nina ja habemega vanem mees - nagu päris. Väga tore teenistus oli. Kodune ja lihtne. Lisaks kena puust maakirik. Väga väga kena oli. Jõuluteenistuste viga on ju selles, et seal on nii palju edevust ja tühisust. Tõelist Jumala teenimist on vähe. Sellistes kohtades aga on asi ehe ja ilus. Nüüd aitasin emal toidu valmis teha ja hakkame sööma. Mmmmmmmõnus. Hapukapsad, ahjukartul, liha. Klassika. Puhas klassika.

kl 18.20
Kõht on mõnusalt täis. Vahel on ikka hea klassikalist kaloririkast toitu süüa.
Ahjaa, mis puudutab raadioesinemist, siis oli tore. Esimene pool intervjuust. Teine pool ajas närvi. Mulle ei meeldi endast rääkida. Üldse ei meeldi. Ma tunnen ennast väga ebamugavalt ja hiljem olen närvis. See pole kellegi asi, kuidas ma elan, kellega ma elan, kui hästi/halvasti ma elan, millised on minu elu tähtsamad sündmused, kes kellega jne. Sellised jutud on alati silmakirjalikud ja ennast ilustavad. Ma jätaks selle pigem vahele. Lihtsalt tobe ja risustav on kuulata ja lugeda kellegi elu kohta. Neid inimesi on ikka VÄGA vähe, kelle elu mind huvitab. Ja samamoodi arvan, et neid inimesi on väga vähe, kellele minu elu korda peaks minema. See kas ma kedagi vihkan või armastan, olgu ikka minu isiklik asi. Nonii, sain välja öelda. Muidu saatejuhid olid kenad ja sõbralikud. Ning eks nad tegid kõike heas usus ja parimat soovides. Ma küll ütlesin enne intervjuud, et ma ei soovi rääkida oma lapsepõlvest ja sellest, kuidas ma koolis käisin, aga nad vist ei saanud vihjest aru. Ei pane neile seda pahaks tegelikult. Eks see on väga palju minu enda probleem ja kiiks. Nii keedan kohvi.

25. detsember
kl 16.45
Sööme sööme sööme sööme. Sugulased ja söögid. Väike 3. aastane laps, kelle ma vassisin, et minu telefoniga saab ameerika politseiga rääkida. Uskus. Ja muudkui rääkis ja rääkis ja rääkis. Lahe. Väikesed lapsed on ullikesed. Tore on, et on. Endal lõbus ja neil ka. Kauaks muidugi seda on, Mõne aja pärast õpivad vinguma ja manipuleerima ja ahvistuvad. Kuna enda identiteet on välja arenemata, siis ammutatakse väljapoolt. Britney f....ng Spearsid, nõmedad bändid, sõbrad... . Kummaline on muidugi, et paljud jäävadki enda identiteeti ja isiksust väljapool oleva järgi sättima. Oi oi oi, neid on palju.

26. detsember
Nagu juba alguses mainisin, jõudsin koju. Kamin kütte ja õlu klaasi. Telekas möllab Shrek ja eesel. Elu on lill.