must maa ja murekurrud

Muud ma viimasel ajal ei tee, kui aina virisen. No ei viitsi enam tööd teha. Puhata tahaks. Akusid laadida. Vampiiriraisk tuli eelmisel nädalal kallale ja imes kõik tööisu soonte kaudu välja. Vana vastik kärnane vampiiriraisk. Toigast oleks talle südamesse vaja. Lisaks on jõulaegne hapukurk ja töö juures eriti asjad ei lähe. Eks ta ole. Aga saame hakkama ja murrame läbi. Veel 3,5 päeva ja saab vabalt võtta. Ausalt öeldes on täitsa savi, kas jõulud ja uus aasta on mustad või valged, absoluutselt ei morjenda. Peaasi, et saab rihma lõdvaks lasta. Kiman maale vanemate juurde ja loen raamatuid ning nuuman ennast ema küpsetatud jõulupraadidega. Mõnus, oi oi kui mõnus. Mida aastavahetusel teen, ei tea. Õigemini, tegelikult olen käntseldanud kõik kutsed ja ettepanekud ning pole üldse võimatu, et ei teegi midagi. Lihtsalt ei taha. Ei huvita. Mul ei ole inimesi kalendriaasta vahetuse tähistamiseks vaja. Andke andeks kõik, kes te seda loete. Asi pole teis, vaid minus. Ma olen inimestest natuke väsinud. Iseendaga on vaja olla. Väga on vaja, sest nii palju on vaja selgeks mõelda ja lihtsalt olla. Kuid kes teab, ehk mõtlen ümber. Ära iial ütle iial.