eks ma olen ebastabiilne jah

Täna on selline 'must lagi on mu toal' meeleolu. Kus kohast ma need maailmavalu meeleolud võtan, ma ei tea. Kuskilt nad tulevad. Kuidagi valus on elada neil hetkedel. Samas suhtun ma maaailma, ümbritsevasse, inimestesse nendel hetkedel märksa leebemalt. Kui endal valus, saad teiste omast ka aru. Ega mul polegi midagi halvasti, lihtsalt vahel tuleb selline meeleolu kallale. See on omamoodi isegi lahe. Paneb asjadele mõtlema. Omal värdjalikul moel tervendav.
Käisin üle tee poes täna ja järjekorras arenes imelik intsident. Imelik, aga samas nii iseloomulik üleminekuühiskonnale. Ajajärgule, millest ma arvasin meid olevat juba ammu ammu üle saanud. Aga oi oi kui naiivne ma olin. Naiivsuse etalon. Üha enam ma näen, et pole me Eesti inimeste hoiakutes, väärtushinnangutes ega muus veel kuhugile jõudnud. Ütlus, et olgem eestlased, aga jäägem eurooplasteks ei kehti. Ühesõnaga, olin järjekorras. Minu taga veel trobikond tüüpe. Selgituseks, et see ei olnud mitte selveri tüüpi pood, kus saad kõik vajaliku endale korvi laduda, vaid müüja ulatab sulle leti tagant vajaliku. Nonii. Minu ees oli üks inimene ja ma astusin sammukese järjekorrast välja, et näha valikut. Minu taga olev tüüp astus kohe tihedalt esimese inimese selja taha, hõivates minu koha. Kui olin kauba ära näinud, pistsin käe nende kahe vahele, et tulen nüüd tagasi. Mille peale tüüp küsis, üllatus üllatus, kas ma tahan kakelda. Ma ei viitsinud selle peale midagi vastata, lihtsalt astusin järjekorda. Tüüp muudkui kordas sedasama küsimust edasi, niiet olin sunnitud ütlema, et ta ei plõksiks. See oli muidugi viga, sest selle peale läks ta hoopis hullemini leili. Ma üritasin talle lühidalt selgeks teha, et ma andsin lihtsalt märku, et jätku mulle ka ikka järjekorras ruumi, keegi ei trüginud ju teda tagantpoolt. Aga ei. Lõpuks otsustasin, et kui ta nii väga kakelda tahab, mis siis ikka. Ja kui ma ka peksa saan, sest kakelda ma ei oska ega taha jne, siis olgu nii. Ütlesin, et kui ta nii väga kakelda tahab, siis otsigu endale sobiv trenn, sest minul ja temal pole midagi ühist. Leppigu sellega. Kogu moos, tehku mis tahab ja jätku mind rahule Võtsin oma asjad ja kuulasin lahkudes kikkiskõrvu, kas ta oma semudega mulle järele tormab.Ei tormanud. No tont sellega. Igatahes on Eesti ühiskond nii siga pekkis veel, et ärme Euroopast veel räägi. Seni kuni blond tibi maasturiroolis, ärplev ööklubilane, geelküüned, reformierakond valimistevõitjana, spordikaupluste dressi- ja jalanõudeosakonna megakäibe põhjustajad, eesti plaagimüügi top-10 süüdlased jne naerupahvakuid esile ei kutsu, on asjad perses.
Igatahes on täna must meeleolu. Ikka juhtub.