Täna siis kuulutas Kosovo ennast Serbiast iseseisvaks. Väikerahva esindajana on mul muidugi heameel, aga samas on natuke hirm ka. Teada on, et see toob kaasa ahelreaktsiooni. Sellise, mille tulemusi on väga raske ette näha. Olukord Balkanil on juba sadu aastaid olnud probleemiks ning vastuolud ei ole siiani vaibunud. Kõige valulisemalt võtab asja loomulikult Serbia, kes peab Kosovot oma põliseks alaks ja õigeuskliku kultuuri hälliks. Kusjuures neist võib isegi aru saada. Rahvuslik-religioossed ja kultuurilised tunded ei allu kunagi kainele arvestusele ning on alati hunnik müüte, mis arvustamisele ei kuulu. Piisab, kui vaadata eestlaste rahvuslikke tundeid ja ajalookäsitlusi, mis kubisevad müütidest ja muinasjuttudest.
Nüüd on oluline see, kes Kosovo iseseisvust tunnustavad. Euroopa Liidus ei valitse selles küsimuses sugugi üksmeel. Mis puudutab tuumikriike, siis peale Hispaania on kõik valmis Kosovot iseseisvana tunnustama. Väiksematest on äbarik Küpros ainuke, kes on lubanud sellele vastu seista. Kuid Küpros on paraku ka riik, kellest Euroopa Liidus suurt midagi ei sõltu. Probleemid Türgiga ei lase tal liiga palju lõugu laksutada, sest riigi ühinemine EL-ga oli niigi ime ja selle eest peaksid nad tänulikud olema. Kui muidugi on. Aga vahet pole. Ilmselt on esimeste Kosovo tunnustajate hulgas ka USA, mis on kõnekas fakt, kuid toob kindlasti kaasa reaktsioone geopoliitilises plaanis. Ühelt poolt on niigi külm sõda kergelt peale alanud ning Venemaa saab jällegi uue "argumendi" "ebaõiglasest" maailmast. Venemaa toob küsimuse loomulikult ÜRO julgeolekunõukogu ette, et seal Kosovo iseseisvumine vetostada. Võib arvata, et Venemaa julgeolekunõukogu alalise liikmena ei lase Kosovot ÜRO liikmeks mitte kunagi. Lisaks on russid ähvardanud, et Kosovo iseseisvumise ja selle tunnustamise puhul lääneriikide poolt, on õigus iseseisvuda ka Gruusiast lahku lüüa soovivatel Lõuna-Osseetial ja Abhaasial. Just see ongi hirmutav, sest Kaukaasias pole küll ebastabiilsust vaja. Venemaa ei jäta mitte mingil juhul olukorda kasutamata, et oma ambitsioonidele õigustusi leida. Naftadollaritest eufoorilisse suurusehullustusse sattunud ja FSB vürstiriigiks kujunenud Russland ei hoia ennast tagasi mis iganes võimalustest endisaegsete piiridega impeeriumilaadne moodustis taastada. Selgeks saab ka see, kas Euroopa Liidu ühtse välispoliitika idee on juba eos läbi kukkunud või on siiski lootust. Eesti jaoks tähendab see väga palju. Homme koguneb Euroopa Liidu välisministrite üldasjade ja välissuhete nõukogu, kus Kosovo küsimus käsitlemisele tuleb. See on omamoodi rõngteniaparaadi alla minek, mis nätab, kas Euroopa Liidul on selgroog või kuulub ta selgrootute putukate klassi, keda küll ümbritseb Schengeni kitiinkest, mis pakub kaitset küll vihma eest, aga sellega võimekus ka piirdub. Nutune, aga tõsi. Igatahes oleme me väga olulise sündmuse tunnistajaks Euroopas, mis rohkemal või vähemal määral meid kõiki puudutab. Ja olgu Jumal meile armuline.
.png)
Kosovo elanikest on ~90 % illüüria päritolu albaanlased ja ~10 % serblased.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar