pariisi teise päeva esimene pool (4.veebr.2008)

Noniii, peale pikka hoovõttu jätkan oma Pariisiskäigu tagasivaadet.
Käes oli esmaspäev, 4. veebruar. Plaanisin küll üsna vara üles tõusta, aga ikka põõnasin kuskil kella 10-11-ni. Ega ma selle pärast eriti ei põdenud ka. Hommikuks olin muretsenud ärkamismahla. Mitte tavalist, pappakendis ollust, mida ma vaid alko peale joon, vaid täismehu. Õhtul (öösel) ostsin hotelli kõrval olevast pisikesest poest valmis, kuna minu majutuskoha pakutud 14 € hommikusöök tundus mulle ilmselge väljapressimisena. Sama raha eest on võimalik korralikus kohvikus mõne laheda bulvari ääres ennast sisse seada, mõnus kohvi ja saiakesed ligi võtta ning nautida, kuidas maailm sinu silme eest mööda liigub, ehk nautida suurlinna melu, inimesi ja lahedat atmosfääri. Nii ma ka tegin. Võtsin jalad alla ja kobisin välja. Istusin tänavakohvikusse maha ja võtsin hommikust kehakinnitust. Kahjuks ma kohvikust endast pilti ei teinud ja ei tihanud ka möödakäijaid tülitada, et nad mind kohvitassi taga üles klõpsutaksid.

Selline vaade oli kohvikulauast üle tee bulvarilt ärapööravasse tänavasse. Tüüpiline Pariisi kitsaste tänavate liiklus.


Edasine siht oli niisama ringi lonkida ja Pariisi melu nautida. Lisaks mõne vaatamisväärsuse juures ära käia. Tõsi, vahepeal olin otsustanud, et sellega nii lühikese Pariisisviibimise aja tõttu üle ei pinguta. Et teen seda tulevikus soojemal ajal pikemalt Pariisi külastades.
Pariis on Pariis. Täpselt nii nagu sellest kirjutatakse, näidatakse, räägitakse, lauldakse, selline ta ongi. Vähemalt mina tundsin seda erilist atmosfääri omal nahal ehedal kujul. See on linn, mille olemust sa ei pea enda jaoks pingutades ette kujutama ega tunnetama. Seal olles on see kõik siin ja kohe ja praegu. Juba metroojaamade tähised olid nii pariislikud.


Kuigi mul otseselt sihte polnud, oli mingi liikumissuund siiski välja arvestatud. Plaanisin jõuda õhtul toimuva kontserdikohani ja oma piletite järele uurida. Sellest hoolimata õnnestus mul vales suuna minema hakata ja vähemalt tubli kaks kilomeetrit vales suunas liikuda. Kuid sellest polnud midagi, sest eks see oligi rohkem sihitu linnanautimise lonkimisretk. Kuigi ma õige triumfikaare juurde seekord välja ei jõudnudki, avastasin, et tegelikult on neid linnapeal päris palju. Kas nad muidugi just triumfikaared on, aga sarnased küll. Võib-olla on igal rügemendil, kes Prantsusmaa ajaloos midagi korda on saatnud, oma triumfikaar. No nagu lastelaste pärast. Kuulsusrikaste esivanemate najal on ju endalgi kuidagi tõupuhtam tunne või nii.




Pariis on assümmeetriline. See tähendab, ta ei ole ruudukujuliste kvartalitega linn. Ja see mulle tohutult meeldib. Mul on nõrkus kahe tänava teravnurksest kohtumiskohast väljakasvavate majade vastu. Tuba läbi maja, aknad kolmes seinas. Kinnisivara pärl, kas pole.


Huvitav, kas Rambo on vahepeal Prantsuse võõrleegionisse astunud?


Kui Hollandis ja Taanis on liigutakse massiliselt jalgratastel, siis Pariisis on tohtult populaarne liikumisvahend motoroller. Ja põhjendatult. Sellega pääseb osavalt liigeldes kiiresti edasi. Märkasin ka päris mitut poodi, kus neid müüdi. Vähemalt kaks olid maailmas vist kõige populaarsema motorollerimargi "Vespa" poed. Lisaks panin tähele, et üsna palju motorollereid olid keskmisest võimsamad. Sellised poolmootorrattad. Igatahes oli tänava ääres metsikult palju motorollereid pargitud ning igal sammul võis neid liiklemas näha.

Nii nad seal tänava ääres parkisid. See on muidugi väike hunnik veel. Mõnes kohas olid ikka kümned motorollerid koos redutamas.


Kaks lahedat tüüpi foori taga. Vaadake, kui umbusklikult üks neist mind piidleb.


Nägin esimest korda sellist asja, millest ma ainult kuulnud olin, aga mitte kunagi varem polnud näinud. Ja ausalt öeldes arvasin, et seda võib kohata ainult USA-s. Tõsi, natuke naiivne arvamine, sest kogukond, kellele seda vaja, on ka Euroopas üsna suur. Tegemist on ainult mustanahalistele mõeldud juuksuri- ja kosmeetikasalongiga. Üks neegriplika istus parajasti ka akna all oleval juuksuritoolil ning korpulentne neegrimammi sättis ta patse. Paraku ei julgenud ma neist lähedalt pilti teha, sest kes neid vähemusi teab, võtavad pildistamist äkki solvanguna. Et ega me loomaaiaeksponaadid pole. Pilti tegin natuke eemalt. Arg nagu ma olen.


Pilk ooperiplatsilt mingi minule tundmatu postamendi suunas.


Siis jõudsin L'Olympia juurde. Ooperiplatsilt on sinna kiviga visata. Õhtul esineva staari suured nimetähed olid kenasti omale kohale sätitud. Ilus kohe vaadata.




Kella ühe paiku päeval kihas juba fännidest. Ei tea, kas nad lootsid seal Morrisseyd kohata või olid nad juba nii palju Pariisis käinud, et linna peal jalutamine enam pinget ei paku.


Pileteid ei saanud, alles tund enne esinemist tuli kohale tulla. Edasi suundusin plaadipoode otsima. Võõras linnas kohustuslik käik, sest reeglina saad väärt kraami kordades soodsamate hindadega kui Eestis. Lisaks on valik suurem. Virgin Megastore võttis mind avasüli vastu ning kui pingelist eelarvet poleks olnud, oleksin sealt ilmselt lahkunud hiigelsuure plaadikuhilaga. Väga palju väärt kraami oli 6-7 euroste hindadega. Lisaks oli käimas parasjagu kampaania 4 CD-d 20 € või 3 DVD-d 20 € eest. Kuna ma olen alati lihtsalt muusikale eelistanud muusikat koos pildiga, haarasin 3 DVD-d näppu.









Virgin Megastore-st umbes 50 meetrit edasi oli üks second hand plaadipood, kuhu ka sisse põikasin. Tuulasin natuke ringi ja sain näppu Morrissey 1994 aasta "Vauxhall and I", mida mul füüsilisel kujul polnud veel. Seda loetakse Mozi üheks paremaks albumiks. Mis on ka tõsi, sest näiteks sellistest lugudest nagu "Now My Heart Is Full", "The More You Ignore Me, the Closer I Get" ja "Why Don't You Find Out for Yourself" saab rääkida ainult ülivõrdes. Ja ärge püüdkegi mulle vastu vaielda. Plaat maksis 9 €, kuid noor tüüp, kes seal müüja oli tegi mulle kohe alet ja joonistas hinnasildi peale number 7. Mõnus ja positiivne elamus.




Edasi suundusin Pariis kõige kuulsama vaatamisväärsuse juurde. Midagi peab ikka nägema ka, muidu pärast piinlik.


Tõestus, et ma tõesti käisin seal. Kuigi ega ma modellimõõtu välja ei anna, suudaks isegi mina katse-eksituse meetodil endast parema portree saada. Paraku seekord ei viitsinud. Olen nagu olen.




Eiffeli torni vares.


Enne Eiffeli torni oli hoopis lahedam pilt, mis teisi turiste ei köitnud. Hästi lahedad vanamehed mängisid seal pentaque'i (loodan, et kirjutasin selle sõna õigesti). Nad tervitasid mind viisakalt ja mängisid seal suure mõnuga. Mingi 5-6 seltskonda.








Ja siis ma liginesin ja liginesin suurele terastornile. Vaadake, kui palju turiste seal tuiab.












See on järjekord. Arvake ära, kas ma viitsisin seal seista.




Tõsi, kui jala tahtsid üles minna, siis järjekord eriti suur ei olnud. Mu jalad olid selleks hetkeks juba suurest kõmpimisest töntsid ja ma tõesti ei viitsinud oma vedelate koibade jõul kõrgustesse tõusta. Järgmine kord.


Kui enne oli Eiffeli torni vares, siis see on Eiffeli torni tuvi, kes ilmselt mõtles inimestest kui viimastest ohmudest. Miks? Sest me maksame vahel roppu raha, et maailma kõrgemalt, kui meie enda pikkus võimaldab, näha.


Paistis, et nagu see tänapäeva pinevas maailmas kombeks, oli ka Eiffeli torni juures turvameetmetele mõeldud. Relvadega sõjaväelased igatahes hoidsid olukorral silma peal.




Ja mis Pariis see oleks olnud, kui ma kolme musketäri poleks kohanud. Ma olin õnnelik nagu laps.








Rohkem kui klassikalised Eiffeli torni vaated, on need hulga lahedamad.


Eriti meeldib mulle see.


Maailma kõige lahedam kasiino.


Ja maailma kõige lahedam mängur, kes parasjagu võitu välja võtab.


Pariis on teatavasti kunstnike linn. On ju meie väikese Eesti kunsti suurkujudki seal virelenud ning surematut loomet harrastanud, mida täna, kui nad juba ammu-ammu kõrvad pea alla on pannud, oksjonitel miljonite eest müüakse. Seoses kunstnike suure kontsentratsiooniga on seal ajaga juurdunud selline kohalik komme, et kui sa auto kusagile pikemaks ajaks seisma jätad, on kohe vaesed ja näljased kunstnikud kallal. Neil ei jätku lihtsalt raha paberi või molberti ostmiseks. Ja neid jagub kõikjale. Nii Eiffeli torni juurde...


...kui minu hotelli ette.


Nii. Sellega see osa lõpeb. Järgmine sissekanne keskendub juba Morrissey kontserdile. Millal ma selle kallale asun, on teadmata. Vahepeal laeb fotosid ülesse nii vaevaliselt, et kannatus kipub katkema. Aga eks näis.
Au revoir!