Muidugi eelnes enne reisi põhjalik hotellibroneerimisaktsioon. Kuna mina, vastupidiselt teile kõigile, polnud varem Pariisis käinud. Ohmu noh. Nohik ja vaesur. Aga olgu. Lõpuks sain kõik korda
Lendamine oli päris kole. Nagu ma juba eelmistes sissekannetes olen kirjutanud, on mul päris korralik lennnufoobia. Mitte nii suur, et ma lennata ei saaks, aga piisavalt suur, et ma ennast ebamugavalt tunneks. Tallinna lennujaamast läksime õhku mingi propelleritega lennukiga. Selline lipsustatud ja keskmistest jõukamate kodanikega pardal. Ega nemad siis laevaga sõita ei saa. Aeg on raha. Öäk. Lennuk raputas mis kole ja mina olin veel rohkem hirmul. Igatahes maandusime Helsingi Vantaa lennuväljal nii ilusasti kui võimalik ja ma hingasin päris sügavalt. Vantaa on lahe lennujaam. Nagu soolikas. Aga selles mõttes hea, et ei eksi kunagi ära. Loogiline.
Nonii, oleme jõudnud Vantaasse. Kuna järgmise lennukini tundus olevat piisavalt aega (45 minutit), siis ostsin tee pealt kohvi ja läksin suitsukambrisse. Seal hakkama saanud läksin passikontrolli. Vantaas nimelt eristab aasia- ja eestilendude terminali passikontrollitõke. Ja hea ongi. Põhjuse jätan enda teada. Ühesõnaga oli mu ees passikontrollis posu Türgi tennisiste, keda Soome piiirivalve pidas vajalikuks piisava rangusega kontrollida. Aeg lendas eksole.Sain väravast läbi ja asusin oma lennuvärava otsingule. Just olin leidnud õige rea ja loogika, kui valjuhääldis manitseti mind nimepidi lennuki peale ilmuma. Piinlik. Kiirustasin. Tunnistan isegi, et jooksin. Hea, et muud pagasit polnud kui õlakott. Jõudsin.
See oli juba suurem lennuk. Airbus 320. Kui ma ei eksi. Lendu tõusime normaalselt. Mina olin hirmul. Kuskil Hiiumaa kohal tekkis järsku päris tugev turbulents. Ma ei tundnud ennast just väga hästi. No olgu, see sai otsa ja ülejäänud lend on suht sündmustevaene.
Parsiisi maandumine oli ilus. Lennukist väljumisel avastasin, et mobiili pole. Tormasin lennukisse tagasi, seal ka polnud. Lõin käega. Lennujaamas avastasin siiski, et oli kotis. Muide, keegi ei kontrollinud maha tulles midagi. Schengen. Lahe. Lennujaamas, Roissy-Charles de Gaulle Airport muide, olin alguses nagu peata kana. Kuna olin eelnevalt uurinud, et kuidas linna saab, siis teadsin, et rong on odavam. Aga rongijaama ei leidnud. Alguses. Pärast küll. Sõitsin Gare Du Nord'ini. Teadsin, et sealt pole minu hotellini enam väga palju maad. Kui väljusin, ei saanud mitte muffigi aru, kus ma olen ja millises suunas ma minema pean. Läksin ajalehekisoskisse ja ostsin kaardi.
See kolme eurone kaart osutus täiesti mõttetuks, sest seal olid peal ainult suuremad tänavad. Mida pekki. Kusjuures kioskipidaja nokkis varjamatult nina ja puha. Pekki. No kui sain aru, et sellest kaardist kasu pole, otsustasin lihtsalt käia ja otsida. Kõndisin umbes kilomeetri, kui nägin avalikku kaarti ja sain teada, et olen vastassuunas kõndinud. Panin kompassi õigeks ja jõudsin kenasti hotellini. Staff oli sõbralik ja rääkis kenasti inglise keeles. See on minu tuba.
Fotode üleslaadimisega on probleeme, ma ei viitsi lihtsalt. Kirjutan parem. Fotod tulevad hiljem.
Ega midagi esimesel õhtul ei sündinudki. Käisin väljas ja jalutasin. Kogu lugu-
Järgneb....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar