tuli, esines, võitis

Eile siis sai suur Ozzy ära nähtud. Aga kõigest järjekorras. Nagu eelmises sissekandes kirjutasin, juhtus ime ja pilet lendas nö 12-ndal tunnil tiibu lehvitades ning kudrutades mu õla peale. Tegime musi ja läksime kaelakuti koos kontserdile. Pilet oli rõdul. Seal, kus "ma olen selle staari kontserdil käinud" inimesed pesitsevad. Mulle see muidugi ei sobinud ja rääkisin turva pehmeks ning see lubas mul põrandale sisse. Lahe. Ainus aus koht kontserdi nautimiseks on fännide seas uluda. Isegi kui sa ise seda ei ole. Seal on kõige parem fiiling ja vaade samuti. Ozzy üllatas mind. Ma ei uskunud, et ta nii energiliselt liikuda jõuab. Vend küttis täiega. Pillimehed olid ka lahedad. Natuke 80-ndate stiilis, nii välimuselt kui muusikaliselt, aga tühja sest. Hästi kütsid sellegipoolest. Saal oli rahvast pungil. Natuke rohkem möllu oleks võinud muidugi olla, aga sellestki pole miskit. Placebo kontserdiga ei anna võrreldagi. Bändist voolas kordi rohkem energiat ja vennad andsid endale ikka aru, et see on etendus, mitte tuuripunkti kirjasaamine ning raha sissekasseerimine, mis kahtlus mul Placebo puhul vägisi tekkis. Ühesõnaga rüüpasin õlut ja kaifisin. Mõnda laulu teadsin peast (Black Sabbath'i värki) ja üürgasin kaasa. Ainus puudus oli, et oleks tahtnud mõne toreda inimesega koos olla. Üksi on igav teadagi. Nii et Ozzy rokkis täiega. Kes pileti eest pappi välja käisid, ei pidanud kahetsema. Palju kämpi oli ka. Saalis oli pinu mingeid 40-50-ndates tüüpe, kes Sabbathi lugusid sõna-sõnalt peast teadsid ja kaasa üürgasid. Mingid sellised tüübid, kellest tänaval arvad, et vend kodus ja oma Ford Sierras Kukerpille kuulab. Siuksed natuke teise eesti tüüpi vanad. Rääkisin paari sellisega pärast kontserti juttu ka, mingid vaimuhiiglased muidugi polnud, aga kõvad musafännid. Need kaks tüüpi, kellega natsa mõtteid vahetasin olid suured progerocki austajad. Elu on seiklus. Siis teine kämp pilt olid keskealised tädid, kelle nende mehed kontserdile kaasa tassinud olid. Mees üürgas õllekõht ees istekohalt püsti kaasa laulda ja tädid istusid kergelt piinleva näoga viksisti kõrval. Rock'n'Roll mehed-naised. Peale kontserti suundusin kõrvalolevasse toidukasse ja haarasin mõned õlled kaasa, et kodus youtube'st veel mõned Ozzy asjad kontserdi tuules ära kuulata. Ja leidsin, et regionaalminister on 5+, et Lootsmanni alkolollusele käe ette pani. Kontsert lõppes ju nii veerand üheteistkümne paiku ja Värneri idiotismi jätkudes oleks poest ainult piima saanud. Ma olen rahul. Väga. Vanameister andis etenduse, mida tal häbeneda ei tasu. Ja vaevalt, et ta enam siiakanti satub. Kuid kes teab. Kõik on võimalik. Pappi on ju vaja. Ka rikastel.