10 juuni 2007

iluviga

Pekki ma ütlen. Kui inimesel ei vea, siis tal ikka ei vea. Pekki pekki pekki. Täna juhtus väike õnnetus, mille tulemusel näen ma välja nagu hulkur või joodikust piraat. Nõme nõme nõme. Mul ei vea kohe üldse. Kuidas ma sellisena ringi käin. Väga tobe. See tähendab, et ma pean hakkama öö varjus ringi liikuma ja avalikel üritustel seni, kuni ma korda saan, liikuda ei saa. Egas midagi, alustame eraku elu. Hüvasti sotsiaalse läbikäimise rõõmud. Hüvasti sõbrad ja tuttavad. Panen ennast mõneks ajaks luku taha. Päris mitte siiski, aga liikumistrajektoor koosneb vaid punktist K ja punktist T. K=kodu, T=töö. Ja järgmisel nädalal pidin veel Rabarockile minema. Kes teab, äkki saan ma oma füüsilisest puudest üle ja ei jäta vahele. Näis. Kurb muidugi, aga elu läheb edasi. Ka koledatel on ju elu.

Kommentaare ei ole: