kingitud hobuse suhu ei vaadata

Inimesed väärivad tunnustust. No asja eest vähemalt. Mõnikord niisama ka. On ju tore, kui vanemad vahel lapsele ütlevad, et nad armastavad teda. Sarnaseid näiteid on palju. Ugrid aga teatavasti eriti teist inimest kiita ei taha. Rügab keegi aastaid kuskil tööd teha ja mitte keegi ei ütle ühtegi head sõna tema saavutuste kohta. Või suhtled sõpradega samuti juba aastaid, kuid häid sõnu öeldakse teineteisele ainult napsuse peaga. Ei oska me teineteist hoida. On`s tõesti nii, et pikk talv ja pikad ööd on igaveseks meie hinge kaamose pitseri vajutanud. Kiiresti oleks vaja välja töötada rahvuse kinnise iseloomu lahtimuukimisprogramm. Teatavasti on ju stress kõige suurem haiguste allikas. Ja hea sõna ning kaaslase tähelepanelikkus leevendavad kõvasti stressi. Inimeste eluiga pikeneks ning üleüldine sotsiaalne tervis paraneks kõvasti.
Kuid igal medalil on ka teine pool. Me võime ju häid sõnu öelda ja tähelepanelikud olla. Nõrkemiseni lausa. Kuid kui see, kellele see mõeldud, seda vastu võtta ei oska, on jälle kuri karjas. Otsustad tore inimene olla, kuid kui kogu su toredus sulle tagasi vastu nägu visatakse, ei suuda sa just kaua aega kena inimene olla. Surnud ring. Kaamos jätkub.
Mina lahendust ei tea. Olen sama nõrk inimene, nagu kõik teisedki. Vahel ei märka oma kaaslaste häid külgi ja kui, siis ei ütle neile seda. Vahel olen sünge ugri, kes teiste head soovid mühaklikult eemale tõukab. Võta sa kinni, kes süüdi on.
Õnneks on võimalik eneseirooniaga kõigest üle olla.