rootslaste kiituseks

Et kõik kohe ausalt ja otse ära rääkida ja säästa teid lugemisvaevast, sest kõik sellele järgnev on üksnes tüütu kordamine, siis teadke, VOLVO ON HEA AUTO. Seda, et Saab on parim, teadsin ma juba enne, kuid nüüd on ka Volvo mu südame võitnud. Kunagi oli mul Saab 900. 70-ndatest pärit. Väga bueno masin oli. Sõitis oma vanuse kohta nagu noor täkk ja mugav oli ka. Töökindlusest rääkimata. Mitte keegi polnud tema eest eriti hoolt kandnud, aga ikka töötas nagu loom. Valgeks Nooleks kutsusin teda. Kahjuks käisid tal Maakri tänaval vargad sees, kes lisaks sellele, et salongis laamendada, arvasid lahe olevat ka kapoti all oma värdjalikku loomust näidata. Nii ta mul seisma jäigi, sest raha tol perioodil nappis ja remondi edasilükkamine lasi tal loomulikku vanadussurma kulgeda. Muidugi täitsime Valge Noolega ilusasti elundidoonorikaardi ja nüüd elab ta ühes teises Saabis oma elu edasi. Kuid nüüd Volvo juurde. Kuna mu enda Mazdal on ülevaatus tegemata ja naelkummidki veel all, siis temaga peale marsruudi töö-kodu eriti ette võtta ei tihka. Täpsuse huvides olgu öeldud, et ülevaatuse tarbeks peaks mu beež jaapanlane mootoriremondis ära käima. Nii et puhtast laiskusest siiski ülevaatus tegemata pole jäänud. Et Mazda seisukord on nagu on, laenas sõber tema juurde jaanipäevale jõudmiseks mulle oma Volvo. Diisel S80. Mugav. Ilus. Väga heade sõiduomadustega. Mida veel üks isane autost tahta võib. Küllap on iga mees oma elus paljudes autodes istunud ja ka sõitnud, kuid vähesed avaldavad muljet. Mulle vähemalt. Volvo avaldas. Nii kurb kui see ka pole, pean selle iluduse sõbrale mingil hetkel tagastama. Tegelikult on see isegi hea, et pean. Sest pooleliolevast suhtest jäävad kõige magusamad mälestused.