ikka sama jutt

Inimene on liiga keeruline olevus, et sellest terve nahaga välja tulla. Ma ei usu, et kellelgi see õnnestuks. Sa pead kas olema täiesti enesekeskne, teistest mitte muhvigi hooliv või siis selline. Noh, vaimust vaene. See teine variant on andestatav. Midagi pole teha. Ja ega nad kellegile kurja ei tee ka. Kõik ülejäänud, väljaspool neid kahte kategooriat, lõikavad varem või hiljem eluga endale sisse. Küll iga kord mõeldes, et enam seda ei juhtu. Aga seda kuni järgmise korrani. Need ei ole sageli halvad situatsioonid elus, mis väitsana ihusse sähvivad, aga nad teevad haiget. Armidest jätan seekord rääkimata
Klišee, ütlete. On jah. Aga paremini ma ei oska. Ma ei ole geenius. Kui siis keenjus.

Sõidaks Indiasse. Kuhugi Põhja-Indiasse, mõnda väikesesse linna mägede jalamil. Jätaks kõik selja taha ja üritaks kuidagi endagagi hakkama saada. Koguks mõtteid, õpiks ennast lõpuks ometi tundma. Seda on küll ja küll juhtunud, kui keegi läheb ja teeb seda. Ma saan neist aru. Aga ma ei saa. Mul on kohustused. Mul on elu. Mulle vahel ei meeldi mu elu, aga teist asemele võtta mul ei ole. Ma olen vahel seal vigu teinud, selle pärast kannatanud, aga rõõme on ka olnud. Nagu ikka. Ja eks ma teen veel ja kogen veel. Vigu ja rõõme. Ja kes on see, kes ütleb, milline neist oli viga ja milline mitte. Kõik sõltub vaatenurgast.