rootslaste kiituseks

Et kõik kohe ausalt ja otse ära rääkida ja säästa teid lugemisvaevast, sest kõik sellele järgnev on üksnes tüütu kordamine, siis teadke, VOLVO ON HEA AUTO. Seda, et Saab on parim, teadsin ma juba enne, kuid nüüd on ka Volvo mu südame võitnud. Kunagi oli mul Saab 900. 70-ndatest pärit. Väga bueno masin oli. Sõitis oma vanuse kohta nagu noor täkk ja mugav oli ka. Töökindlusest rääkimata. Mitte keegi polnud tema eest eriti hoolt kandnud, aga ikka töötas nagu loom. Valgeks Nooleks kutsusin teda. Kahjuks käisid tal Maakri tänaval vargad sees, kes lisaks sellele, et salongis laamendada, arvasid lahe olevat ka kapoti all oma värdjalikku loomust näidata. Nii ta mul seisma jäigi, sest raha tol perioodil nappis ja remondi edasilükkamine lasi tal loomulikku vanadussurma kulgeda. Muidugi täitsime Valge Noolega ilusasti elundidoonorikaardi ja nüüd elab ta ühes teises Saabis oma elu edasi. Kuid nüüd Volvo juurde. Kuna mu enda Mazdal on ülevaatus tegemata ja naelkummidki veel all, siis temaga peale marsruudi töö-kodu eriti ette võtta ei tihka. Täpsuse huvides olgu öeldud, et ülevaatuse tarbeks peaks mu beež jaapanlane mootoriremondis ära käima. Nii et puhtast laiskusest siiski ülevaatus tegemata pole jäänud. Et Mazda seisukord on nagu on, laenas sõber tema juurde jaanipäevale jõudmiseks mulle oma Volvo. Diisel S80. Mugav. Ilus. Väga heade sõiduomadustega. Mida veel üks isane autost tahta võib. Küllap on iga mees oma elus paljudes autodes istunud ja ka sõitnud, kuid vähesed avaldavad muljet. Mulle vähemalt. Volvo avaldas. Nii kurb kui see ka pole, pean selle iluduse sõbrale mingil hetkel tagastama. Tegelikult on see isegi hea, et pean. Sest pooleliolevast suhtest jäävad kõige magusamad mälestused.

havi sõimas näo täis

Tere kallid kaimud. Jaanipäev on rõõmsalt möödas. Läks hästi. Sõbra maakodus keset loodust. Sellel päris jaanil sai ühel Lõuna-Eesti suurimal ja kiidetumal käidud. Väga rumal pidu oli. Sitt muusika, purjus jõmmid, väga vaene kultuuriprogramm. Aga muidu oli tore. Peale jaani olin päevakese pealinnas ja siis punusin keel ripakil looduse rüppe tagasi. Järve äärde sõbra saun-suvilasse. Väga ilus koht. Käisime kalal nagu mehed muiste. 2,7 kg haugi saime ja kaks ahvenat. Lisaks mõned alamõõdulised havipoisid, kellele aga vabaduse tagasi kinkisime. Ilus oli järve peal. Kalad mölisesid suure suuga meie kallal ja aerud olid kuidagi lühikesed. Isegi tormi kiskus, aga meil polnud sellest miskit. Eesti mehi sellega ei murra. Vaene loodus teeb vea, kui arvab, et meid oma kapriisidega masendusse ajab. Siinkohal tahangi sulle härra LOODUS öelda, sa oled meid aastatuhandeid juba vorminud-karastanud, su nipid ei lähe enam läbi. Me oleme harjunud! Ma saan aru, kui sa mõnel Kopenhaageni või Londoni vurlel turjast kinni saad, siis tuleb sealt muidugi miljon piiksu, aga mitte meie, elumere võitjate, eesti meeste suust. Vot nii.

Lõuna-Eestis on üks huvitav meediamoodustis nimega Ring FM. Tegemist on omanäolise "tutvumiskanaliga". Kui tahad õhtuks naist/meest, paned viiekümne raha eest kuulutuse ja jääd ootama. Kui sinu koostatud sõnum piisavalt ahvatlev on, tulevad mõne aja pärast kõned. Enamasti vastamata või tulistatakse murdosa sekundi vältel sinu mobiili ettepanek tagasi helistada. Kohalikel noortel raha napib. No vot, siis saadakse kokku ja minnakse kuskile ja enamasti ka tehakse midagi. Huvitav ja rikas elu keeb lõunaosariikide kuplite ja järvede vahel. Sealt see kange sugu tuleb. Ärge nüüd arvake, et tegemist on enda poolt kogetud seiklusega, ei, ma kogusin lihtsalt folkloori.

Nüüd tagasi linnas ja siin ei ole enam nii lõbus. Seda enam, et jälle jäi ära külameestega poe ees õllejoomine.

Loo lõpetuseks küsimus, miks inimesed vahel kena olemise ära unustavad? Kahju kohe. Virutatakse silme vahele ja tahetakse, et sa järgmine päev veel kenasti käituksid. Unustage ära!

see tuleb, see tuleb

Rabarockist pole ikka kirjutanud ja ei tea, kas seda teengi. Kui tuju peale tuleb, küllap siis.

Jaanipäev on tulekul. Need üldrahvalikud pühad on tegelikult üks suur üksinduseaeg. Muidugi mitte kõigi jaoks. Enamusele on need päevad, mis lõbusalt pere ja sõprade keskel mööduvad. Kuid mulle tulevad alati meelde inimesed, kes on üksikud, kellel kedagi ei ole. Neile on need päevad rusuvad ja üksindustunne eriti terav. Kuid see selleks. Eks mindki on nii ühte kui teise kohta kutsutud, kuid siiani pole nagu üheski neist võimalustest seda "oma" näinud. Niigi on viimastel aastatel jaanipäev möödunud nii, et pole kuskil suure lõkke ääres olnud. Mine võta kinni, mis selle põhjus on. Ilmselt ikka see, et ega mu elu just sõpradest üle ujutatud pole. Jaanipäev on suurepärane indikaator, mõistmaks, kui lähedane sa oma sõpradega tegelikult oled. Muidu, igapäevaselt, võivad nad sinuga aega veeta, aga kui jaanipäev käes, sind õdusasse Lõuna- või Lääne-Eesti talukohta lõkke juurde ei kutsuta. Ma ei taha öelda, et minu olukord nii traagiline oleks, aga omajagu tõtt selles tähelepanekus on. Miski siiski ütleb, et eks ma ise olen ka suht pirtsakas igasuguste kutsumiste suhtes. Mugavusi armastan.

Viimased päevad enne puhkust on olnud nii askeldusi täis, et pole aega olnud iseenda ja veel vähem endale oluliste inimeste jaoks. Väsimus on peal ja kui tööpäev läbi, siis tahad ainult rahu ja puhkust. Nüüd saab see õnneks läbi ja vabad päevad teevad ära oma hea töö. Peavad tegema. Ja teevad ka. Loodan, et tuleb ilus suvi. Suvi mis, ma väga loodan, ka mõnede vaikuse ja mõtlemishetkedega sisustatud on. Nii oleks vaja neid hetki, mis pühendatud ainult iseendale. Mõne hea raamatu seltsis ja mis seal salata, ka ainult iseenda seltskonnas. Samuti heade sõprade ja armsate inimestega. Ootan seda juba. Väga ootan.
Teile sama armsad toasea blogikülastajad.

kompromissiga nauding

Olen laisk. Pole viitsinud uusi sissekandeid kirjutada. Kohe üldse pole viitsinud. Vabanduseks võib öelda, et vahepeal oli Rabarock ja kuna see on kaks päeva pidu, kestab taastumine sama pikalt. Peaks siiski festivalil toimunust kirjutama, aga no ei viitsi täna. Homme sõbrad, homme. Võtan ennast kätte ja teen ära. Midagi ikka kriban, eksole.

ülo kiple forever

Haiguste ravi, kontrollitud. Üksindus - magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga. Selts - elukondlik kellegi juures. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud bioloogilisel ajal avastab inimene tee tervisele. Au ja rikkus sellele, kes avaldab selle tõe ajalehtedes.

kingitud hobuse suhu ei vaadata

Inimesed väärivad tunnustust. No asja eest vähemalt. Mõnikord niisama ka. On ju tore, kui vanemad vahel lapsele ütlevad, et nad armastavad teda. Sarnaseid näiteid on palju. Ugrid aga teatavasti eriti teist inimest kiita ei taha. Rügab keegi aastaid kuskil tööd teha ja mitte keegi ei ütle ühtegi head sõna tema saavutuste kohta. Või suhtled sõpradega samuti juba aastaid, kuid häid sõnu öeldakse teineteisele ainult napsuse peaga. Ei oska me teineteist hoida. On`s tõesti nii, et pikk talv ja pikad ööd on igaveseks meie hinge kaamose pitseri vajutanud. Kiiresti oleks vaja välja töötada rahvuse kinnise iseloomu lahtimuukimisprogramm. Teatavasti on ju stress kõige suurem haiguste allikas. Ja hea sõna ning kaaslase tähelepanelikkus leevendavad kõvasti stressi. Inimeste eluiga pikeneks ning üleüldine sotsiaalne tervis paraneks kõvasti.
Kuid igal medalil on ka teine pool. Me võime ju häid sõnu öelda ja tähelepanelikud olla. Nõrkemiseni lausa. Kuid kui see, kellele see mõeldud, seda vastu võtta ei oska, on jälle kuri karjas. Otsustad tore inimene olla, kuid kui kogu su toredus sulle tagasi vastu nägu visatakse, ei suuda sa just kaua aega kena inimene olla. Surnud ring. Kaamos jätkub.
Mina lahendust ei tea. Olen sama nõrk inimene, nagu kõik teisedki. Vahel ei märka oma kaaslaste häid külgi ja kui, siis ei ütle neile seda. Vahel olen sünge ugri, kes teiste head soovid mühaklikult eemale tõukab. Võta sa kinni, kes süüdi on.
Õnneks on võimalik eneseirooniaga kõigest üle olla.

türanni õnnetund

Keskerakondlik linnavõim teeb siis ära. Juulikuust lõpetatakse alkoholi müük 8 pm. Mitte, et see mind väga puudutaks, aga käsud ja keelud ei muuda mitte midagi. Otsetee ei pruugi alati kergem olla. Kuid oleks ka liiga palju loota, et savisaarlik gäng sellest aru saaks. Kergem on ära keelata, kui seaduste täitmist kontrollida. Lisaks on diktaatorlus kesikute ebajumalal juba veres. Võim korrumpeerib. Ja kui ikka organisatsioonis "poob-käsib-laseb" võimusuhe või suhtumine "kõik, kes pole meie poolt, on meie vastu" valitseb, pole väiksematelt kaladelt ka midagi tarka loota. Karjäär nõuab ju oma. Kuid ka rahvas on oma valitsejaid väärt.

mees, kes teadis ussisõnu

Homme on neljapäev, mis tähendab, et mul on nn reede õhtu, nädala viimane tööpäev. Mõnus mõnus mõnus. Töö juures on kõik muidu ok, aga hooajast on väike väsimus peal. Hädasti on puhkust vaja. Eelmine suvi ei saanudki korralikult puhata. Juuni lõpus lõppes hooaeg ära, juulis oli üks teine töö ja augusti keskelt algas juba uue hooaja ettevalmistus. Uued tegijad tulid peale ja oli rohkem tegemist. Nii et õiget puhkust, seda kus saad mitu nädalat ilma töö peale mõtlemata olla, polnudki. Ja see oli päris kurnav tegelikult. Paraku elame me veel üleminekuajas, kus minu ala inimestele nii palju ei maksta, et võiks rahulikult suvel, hooaja vahel, puhata. Ümberringi elatustase tõuseb ja see on tore. Kuid tõusevad ka hinnad. Päris kiiresti tõusevad. Suht nüri on, kui turvamees samasuurt palka saab kui sina. Päris päris nüri. Aga mis ma virisen. Ehkki jah, põhjust ju tegelikult on. Kuid teinekord. Nii et järgmine nädal veel ja saabki puhkama.
Natuke rohkem kui nädala pärast on jaanipäev. Nagu alati, ei ole mul midagi planeeritud. Ja ega ma sellest midagi ei pea ka, kui just head seltskonda ja kohta pole. Võõraste inimeste keskel ei viitsi eriti olla. Vaatame, mis aeg toob.
Jaanipäeva eelne aeg toob kaasa ka meeletud hordid jaanipäevalisi poodides. Kahmatakse tohututes kogustes lahjemaid alkohoolseid jooke ja kilode viisi grillimismaterjali. Meeletu nuumapidu. Kuid eks sõnajalaõie otsimine on raske töö ka.
Natuke häid uudiseid ka. Politsei on lubanud võtta liiklusrikkujad karmimini pihtide vahele ja see on hea. Meil on nii palju süüdimatuid inimesi meie ümber, et kuidagi on vaja neid ohjeldada. Põmmpeasid on Eesti täis. No ma olen neist juba varem kirjutanud. Liikluses muutuvad aga need idioodid eluohtlikuks ja muu kui toores jõud neid ei ohjelda. Nii et loodame, et politsei ikka oma sõnadest kinni peab ja liiklusimbetsille tõesti karmilt kohtleb.


She's a little lost girl in her own little world
She looks so happy but she seems so sad ah ah oh yea oh oh oh yea
She's a little lost girl in her own little world
I'd like to help her I'd like to try ah ah oh yea oh oh oh yea

She talks to birds she talks to angels she talks to trees she talks to bees
She don't talk to me Talks to the rainbows and to the seas
she talks to the trees She don't talk to me Don't talk to me

You know she drives me outta my mind You know she drives me outta my head
You know she drives me outta my mind You know she drives me outta my head

She talks to birds she talks to angels she talks to trees she talks to bees
She don't talk to me Talks to the rainbows and to the seas she talks
To the trees She don't talk to me don't talk to me

She's a little lost girl in her own little world
She looks so happy but she seems so sad ah ah oh yea oh oh oh yea
She's a little lost girl in her own little world
I'd like to help her I'd like to try ah ah oh yea oh oh oh yea

She talks to birds she talks to angels she talks to trees she talks to bees
She don't talk to me Talks to the rainbows and to the seas she talks to trees
She don't talk to me Don't talk to me She don't talk to me don't talk to me
She don't talk to me Don't talk to me She don't talk to me don't talk to me

rabane rock

Sel nädalavahetusel siis Rabarock. Kolmas kord juba. Ei tea, kas ma 60-selt ikka seal käin. Kes teab. Igatahes tuleb vinge nädalavahetus. Palju mõnusaid inimesi ja ohtralt muusikat. Loodame, et ilmaga on kõik hästi. Peab olema. See on igal aastal jube lahe pidu olnud ja soovitan kõigil, kes pole veel käinud, tulge, ärge peljake. Kui te kujutate ette, et see on kohutav karvaste pidu, kuhu tavainimestel asja pole, siis te eksite. Seal on tõesti üle keskmise karvaseid, aga see on pidu igale maitsele. Noh diskoarmastajatel seal tõesti midagi teha pole. Aga muidu igati rahumeelne ja lõbus festar. Palju heatahtlikke politseinikke ja rock'n'roll atmosfäär. Kohtume Rabarockil.

tere tulemast maailma

Iga päev on tohutul hulgal inimestel maailmas sünnipäev. Oluline päev igaühe nende jaoks. Soovin, et igaühel neist oleks terve pinu inimesi, kes neile ütleks, kui olulised nad neile on. Ja kuskil need inimesed kindlasti on ka. Mina ja sina. Palju õnne!

kad**, kad** mida sa teed

Kadri võiks Välismääraja ümber nimetada. Venemäärajaks või millegiks sarnaseks. On kurb, kui saatejuhi ambitsioon on teha välispoliitilist saadet, aga kompetents piirdub vaid idanaabriga. Ja sedagi küllalt ühekülgselt. Aga interts on suur, küllap mul siis massi ikka jagub. Kuulamisinerts ma mõtlen. Igav igav igav. Kui Mart Laari ettepaneku peale saates vähem Vene teemal rääkida, kohmab saatejuht, "aga tead kus kuulatakse", siis millest me räägime. Eestis, küllap ka mujal, on täheldatav üks kurb tendents. Kui ajakirjanik ühel heal päeval otsustab rollid vahetada. Ta ei taha enam diktofoni, fotoaparaadi, kaamera taga, vaid ees olla. Või otsustab, et nüüd on ta piisavalt intervjueeritavaid kuulanud ning kogutud teadmiste hulk lubab tal ise spetsialisti rolli astuda. Ja samal ajal ajakirjanduslikku tegevust mitte lõpetades. Tulemus ei ole just väga tore. "Valgustatud" ajakirjanikud on jubedad.

iluviga

Pekki ma ütlen. Kui inimesel ei vea, siis tal ikka ei vea. Pekki pekki pekki. Täna juhtus väike õnnetus, mille tulemusel näen ma välja nagu hulkur või joodikust piraat. Nõme nõme nõme. Mul ei vea kohe üldse. Kuidas ma sellisena ringi käin. Väga tobe. See tähendab, et ma pean hakkama öö varjus ringi liikuma ja avalikel üritustel seni, kuni ma korda saan, liikuda ei saa. Egas midagi, alustame eraku elu. Hüvasti sotsiaalse läbikäimise rõõmud. Hüvasti sõbrad ja tuttavad. Panen ennast mõneks ajaks luku taha. Päris mitte siiski, aga liikumistrajektoor koosneb vaid punktist K ja punktist T. K=kodu, T=töö. Ja järgmisel nädalal pidin veel Rabarockile minema. Kes teab, äkki saan ma oma füüsilisest puudest üle ja ei jäta vahele. Näis. Kurb muidugi, aga elu läheb edasi. Ka koledatel on ju elu.

mimamomu

Tore on laupäeval rahulikult kodus olla. Üksi on ainult natsa igav. Aga pole hullu. Võtsin laenutusest DVD ja grillin ahjus natuke ribi. Mõnus. Elu väärib nautimist. Ei käinud täna väljas ega kuskil. Tiksusin vaikselt kodus. Hommikumantel seljas, vaba igasugustest kohustustest. Tehke järele.

mine ....

Võib ma ütlen otse välja. Putin on värd. (tahtsin õelda selle M-tähega sõna, aga ei suutnud) Kõige ehtsam. Tõelisem. Kõige hullem, et ta ise ka usub, kõike seda mida ta räägib. Aga mida oodata inimeselt, kelle kujunemisaastad on möödunud ajupesukoolitusel. PUTIN MINE P***SE!

tuleb tuleb

Tean tean tean, olen laisk. Ei ole kirjutanud viimasel ajal. Aga küll tuleb. Täna juba. Tuleb tuleb. Väljas on sahaara ja wifi ka.
Järelikult varsti tuleb. Hoogsalt ja sõbralikult. Negatiivset, nagu selgus, ei taha keegi lugeda. Aga fänne peab austama.

tuli, esines, võitis

Eile siis sai suur Ozzy ära nähtud. Aga kõigest järjekorras. Nagu eelmises sissekandes kirjutasin, juhtus ime ja pilet lendas nö 12-ndal tunnil tiibu lehvitades ning kudrutades mu õla peale. Tegime musi ja läksime kaelakuti koos kontserdile. Pilet oli rõdul. Seal, kus "ma olen selle staari kontserdil käinud" inimesed pesitsevad. Mulle see muidugi ei sobinud ja rääkisin turva pehmeks ning see lubas mul põrandale sisse. Lahe. Ainus aus koht kontserdi nautimiseks on fännide seas uluda. Isegi kui sa ise seda ei ole. Seal on kõige parem fiiling ja vaade samuti. Ozzy üllatas mind. Ma ei uskunud, et ta nii energiliselt liikuda jõuab. Vend küttis täiega. Pillimehed olid ka lahedad. Natuke 80-ndate stiilis, nii välimuselt kui muusikaliselt, aga tühja sest. Hästi kütsid sellegipoolest. Saal oli rahvast pungil. Natuke rohkem möllu oleks võinud muidugi olla, aga sellestki pole miskit. Placebo kontserdiga ei anna võrreldagi. Bändist voolas kordi rohkem energiat ja vennad andsid endale ikka aru, et see on etendus, mitte tuuripunkti kirjasaamine ning raha sissekasseerimine, mis kahtlus mul Placebo puhul vägisi tekkis. Ühesõnaga rüüpasin õlut ja kaifisin. Mõnda laulu teadsin peast (Black Sabbath'i värki) ja üürgasin kaasa. Ainus puudus oli, et oleks tahtnud mõne toreda inimesega koos olla. Üksi on igav teadagi. Nii et Ozzy rokkis täiega. Kes pileti eest pappi välja käisid, ei pidanud kahetsema. Palju kämpi oli ka. Saalis oli pinu mingeid 40-50-ndates tüüpe, kes Sabbathi lugusid sõna-sõnalt peast teadsid ja kaasa üürgasid. Mingid sellised tüübid, kellest tänaval arvad, et vend kodus ja oma Ford Sierras Kukerpille kuulab. Siuksed natuke teise eesti tüüpi vanad. Rääkisin paari sellisega pärast kontserti juttu ka, mingid vaimuhiiglased muidugi polnud, aga kõvad musafännid. Need kaks tüüpi, kellega natsa mõtteid vahetasin olid suured progerocki austajad. Elu on seiklus. Siis teine kämp pilt olid keskealised tädid, kelle nende mehed kontserdile kaasa tassinud olid. Mees üürgas õllekõht ees istekohalt püsti kaasa laulda ja tädid istusid kergelt piinleva näoga viksisti kõrval. Rock'n'Roll mehed-naised. Peale kontserti suundusin kõrvalolevasse toidukasse ja haarasin mõned õlled kaasa, et kodus youtube'st veel mõned Ozzy asjad kontserdi tuules ära kuulata. Ja leidsin, et regionaalminister on 5+, et Lootsmanni alkolollusele käe ette pani. Kontsert lõppes ju nii veerand üheteistkümne paiku ja Värneri idiotismi jätkudes oleks poest ainult piima saanud. Ma olen rahul. Väga. Vanameister andis etenduse, mida tal häbeneda ei tasu. Ja vaevalt, et ta enam siiakanti satub. Kuid kes teab. Kõik on võimalik. Pappi on ju vaja. Ka rikastel.

no more tears

Ime on sündinud. Mul on Ozzy pilet taskus ja seda täitsa tasuta. Kass ja Kohvipuu aitasid hädast välja. Ju must väljus atmosfääri siis nii palju võnget, et seda tähele pandi. Igatahes olen eelpool mainitud kahele armsale inimesele tuhat tänu võlgu. Seda ma siinkohal väljendada tahangi. TÄNUD!!!

nooti peab tundma

Täna on üks mu nooruspõlve iidoleid Tallinnas. Suht tudisev, aga häält pidi veel tegema. Piletit mul loomulikult pole ja see ajab närvi. Ilgelt närvi. F*kk ma ütlen. Igatahes olen otsustanud ennast mitte väga piinata ning kui ka imet ei juhtu ja piletit ei saa, siis ennast kärna ei kratsi. Võiks ju kasutada tutvusi ja kontserdikorraldajale helistada, aga see oleks nõme. Mulle ei meeldi inimesed, kes enda tutvusi, positisiooni võimisiganes ära kasutavad. Ma ei kasuta isegi enda pangakaardi eelist ilma järjekorrata teenindusele pangakontoris. Mida pekki. Igasugune V.I.P. värk sakib täiega. Ja kui keegi arvab, et ta seda on, siis minu pissit saab teie lagipea maitsta kindlasti.
Aga kontserdi juurde. Kui mul ka ei õnnestu sinna pääseda, soovin kõigile õnnelikele, kellel pilet tagataskus, meeldivaid elamusi. Ärge ennast tagasi hoidke. Selle mehe panus muusikaajalukku on olnud vägev.

ikka sama jutt

Inimene on liiga keeruline olevus, et sellest terve nahaga välja tulla. Ma ei usu, et kellelgi see õnnestuks. Sa pead kas olema täiesti enesekeskne, teistest mitte muhvigi hooliv või siis selline. Noh, vaimust vaene. See teine variant on andestatav. Midagi pole teha. Ja ega nad kellegile kurja ei tee ka. Kõik ülejäänud, väljaspool neid kahte kategooriat, lõikavad varem või hiljem eluga endale sisse. Küll iga kord mõeldes, et enam seda ei juhtu. Aga seda kuni järgmise korrani. Need ei ole sageli halvad situatsioonid elus, mis väitsana ihusse sähvivad, aga nad teevad haiget. Armidest jätan seekord rääkimata
Klišee, ütlete. On jah. Aga paremini ma ei oska. Ma ei ole geenius. Kui siis keenjus.

Sõidaks Indiasse. Kuhugi Põhja-Indiasse, mõnda väikesesse linna mägede jalamil. Jätaks kõik selja taha ja üritaks kuidagi endagagi hakkama saada. Koguks mõtteid, õpiks ennast lõpuks ometi tundma. Seda on küll ja küll juhtunud, kui keegi läheb ja teeb seda. Ma saan neist aru. Aga ma ei saa. Mul on kohustused. Mul on elu. Mulle vahel ei meeldi mu elu, aga teist asemele võtta mul ei ole. Ma olen vahel seal vigu teinud, selle pärast kannatanud, aga rõõme on ka olnud. Nagu ikka. Ja eks ma teen veel ja kogen veel. Vigu ja rõõme. Ja kes on see, kes ütleb, milline neist oli viga ja milline mitte. Kõik sõltub vaatenurgast.

jah nii see on

Esmaspäeva hommik. Kohvik. Soe jook ees ja pea mõtteid täis. Palju palju mõtteid. Vastandlikke ja harmoneeruvaid. Nagu alati, kuid mõned neist on intensiivsemad. Samuti nagu alati. Kuid täna on need esiletükkivamad mõtted kuidagi suurema muskliga. See tähendab, et nad lihtsalt kipuvad mind nokauteerima. Aga alla anda ei tohi. Ei tohi ei tohi ei tohi. Ja ega nad tegelikult minu käest rohkem ei nõuagi, kui et leia lahendus mees. Raske aga mitte võimatu ülesanne. Ma püüan. Tahan. Proovin. Aga kuidas? KUIDAS??? Ma veel ei tea, aga küll varsti. Varsti. Saan hakkama. Saame hakkama. Alati oleme saanud. Saame nüüd ka. Ei ole lahendamatuid olukordi. Ah tegelikult ei taha ma rohkem selle kohta midagi öelda. Punkt.

Natuke positiivi ka.
Suvi on ees. Ja see on tore. Tahaks maale. Tahaks rahu ja vaikust. Tahaks tahaks tahaks. Ja kolme nädala pärast on puhkus ning suvi oma päikeselise sülega avali. Ja ma lähen, ma lähen.

olen loll ja otsin naist

Kevad on käes ja vabadel naistel on aeg endale paariline leida. See on lihtne, sest ilusaid ja toredaid mehi on Eestis küllaga. Tarkasid, hea maitsega, avara silmaringiga ja empaatilisi. Lausa lust. Ja ka naised on meil toredad. Sinisilmsed blondiinid, kelle aju funkab nagu koorelahutaja. Ilus maa, ilusad inimesed. Piilun neid ja ei jõua ennast ära varjata. Kõver ja karvane, nagu ma olen. Mõistuse poolest samuti. Ainult ära väsitab see silmad maas käimine juba. Kaalun opile minekut. Mõistust küll ümber ei lõika, kuid välimusega ehk petab ära.