sügis

Pika vaikimise järgi tegi see blogi suu lahti. nagu põhjamaa trollid, kes iga saja aasta tagant midagi mokaotsast poetavad. Ei saa öelda, et vahepeal midagi juhtunud poleks. On, ja palju. Aga ma pole tahtnud sellest kirjutada. Vähemalt avalikult. Ja ei tee seda ka edaspidi. Sotsiaalmeedia on ju nagu madu rinnal, et kui sa temaga valesti käitud, saad hiljem sutsata. Ja maohammustus teadagi võib lõppeda kurvasti. Ja mõnikord, kui ausalt öelda, olen ma mõelnud, et kellele seda blogi siin vaja on. Loeb seda umbes kaks inimest, kes ka nüüdse vaikimise järel selle koha ära on unustanud. ja mis põrutavat mul neile teatada ongi. Enamus klikke tuleb siia ju juhuslikest kohtadest. Nii on. Aga miks ma ikkagi praegu suu lahti tegin. Küllap sellepärast, et viimane kuu aega on olnud minu elus suhteliselt murranguline. Ma rõhutan MINU ELUS! Sest tegemist on olnud eneseanalüüsi perioodiga, kus ma enda jaoks olen palju palju asju selgeks mõelnud ja vastavalt sellele otsustanud käituda ja ka käitunud juba. On ju vana tõde, et maailm ei saa muutuda enne, kui sa iseendas muutusi ei alusta. Et kas ma olen otsustanud paremaks inimeseks hakata. Päris nii aastavahetuse meeleolusse ma ei lange. Ma lihtsalt tahan muutuda. Ütleme nii, et viimasel eluperioodil olen ma elanud liiga enesehävituslikku elu. Ma pole mõelnud tervisele ega mind ümbritsevatele inimestele. Ja nii jätkates oleks ma lõppude lõpuks iseenda käest peksa saanud. Kuid milline lollus on endale vastu hambaid anda. Milleks, kui seda nii kui nii teiste käest saada võib. Parem siis juba ennast iseenda käest säästa. Ma olen veendunud, et inimene on kogu elu muutustes. Paremuse või halvemuse suunas. Ja samavõrra on selge, et endale iseenda selgeks tegemine, ehk rahvakeeli peeglissevaatamine, tuleb ainult kasuks. Aga ainult siis, kui midagi ette võetakse. Mina olen otsustanud võtta. Iseenda pärast. Ja loodan, et mul jätkub selleks jõudu ning iseloomu. Peab jätkuma.

20 aastat tagasi

On huvitav, et 20. augusti sündmuste aegu ma eriti ei pabistanud. Olin Raplas ja millegipärast oli selge, et see putš ei lähe läbi. Kuidagi narr tundus see ettevõtmine. Kõik oli juba lõhki kärisenud ja oli selge, et seda üliriiki keegi enam kokku ei lapi. Kuigi tagantjärele tarkus on täppisteadus, võin käsi südamel kinnitada, et täpselt nii ma mõtlesin ja tundsin. 21. august tuli mu isa Venemaalt tagasi. Ta töötas Siberis Pim'is, praeguse nimega Ljantoris. Eestlased ehitasid seal naftapuurijatele teid. Muide, ka mina olen kaks kuud seal töötanud, aga rohkem ei suutnud. Tahtsin kodus olla. Aga sellest teinekord. Ehk juba varsti. Isa tuli lennukiga. Mingeid takistusi lennul polnud. Sõitsime emaga 21. augusti hommikul Tallinnasse ja käisime teletorni juurest ka läbi. Seal oli nagu ikka. Mäsust jälgi polnud. Ainus asi, mida ma leidsin, oli putšistide ehk Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee käskkiri erakorralise seisukorra kehtestamise kohta kollakal a4 lehel. Tahtsin seda ajaloo nimel säilitada, aga kahjuks on see nüüdseks kaduma läinud. Seejärel sõitsime lennujaama isa ootama. Lennujaama ees vaatasin, kuidas vene väed Tartu maanteed mööda Eestist ära vurasid. See ongi visuaalselt kõige eredam mälestus tollest ajast. Isa jõudis kenasti kohale. Nii et mitte midagi erilist 20. aastat tagasi minu elus ei juhtunud.

deprekale kinga

Terve suve on siin olnud vaikus. Kirjutada oleks olnud nii mõndagi, aga suvi on lihtsalt aeg, mil sotsiaalmeedia suveunne vajub. Aeg ajalt mõmiseb ja keerab külge, aga ikkagi magab. Muidu on soe aastaaeg olnud mitmekesine. Plaanitud festivalid - Rabarock, Schilling ja Positivus said minust osa ja vastupidi. Kahjuks oli esimene nimetatud festivalidest kõige nõrgem. Esinejate valik ei erutanud mind absoluutselt ja pigem oleks pidanud seal kulutatud raha kokku hoidma. Seda enam, et palgata puhkus lõi mu eelarvesse kirvega raksatades suure mõra. Haavade lakkumine kestab tagasihoidlike prognooside järgi enam vähem paar kuud. Aga pole hullu, saan hakkama. Üleüldse tundub, et ma pean oma pessimistlikuma poolega rohkem tegelema. Liiga palju on seda. Lisaks pean õppima endast asju välja laskma. Mu probleem on selles, et ma ei taha oma muresid jagada. Aga see on viga, sest iseendas marineerimine on koormav nii mulle kui teistele. Seda enam, kui on inimesi, kes tahavad aidata ja on nõus minuga neid jagama. Kuigi muutumislubadusi tehakse tavaliselt aastavahetusel, teen mina sügiselubaduse - aitab pessimismist ja murede korral urgupugemisest. Selle lubadusega lõpetangi praeguse lühikese sissekande.

ebaadekvaatsus sotsiaalmeedias

Kuigi olen siia harva kirjutama hakanud, ei kavatse ma, vähemalt mitte ligemal ajal, siia postitamisi lõpetada.
Sotsiaalmeedia (facebook, twitter, blogid...) on üks huvitav koht. Hoolimata sellest, et paljud peavad seal toimuvat pealiskaudseks ja tegelikku elu mitte kajastavaks, on teatud hulgal alasti tõde sealgi. Kuna sinna postitamine on kerge, siis võib sinna hetkeemotsioonide ajel sattuda igasugust huvitavat materjali, mis inimese kohta rohkem räägib kui tuhat sõna. See viimane on küll kirjanduslik liialdus, aga vastab siiski tõele. Alasti tõde, mis sotsiaalmeediasse paisatakse on enamasti tingitud hetkelisest ebaadekvaatsest olekust nagu viha, raev, tüdimus, pettumus, joobes olek ning teist kolmandat veel. Sageli põimuvad mitmed neist. Purjus peaga näiteks väljendab inimene ennast palju avameelsemalt. Ma ei taha öelda, et ise poleks sellises olekus oma tundeid ja mõtteid internetiavarustesse paisanud. Tegijail juhtub. Ja kuigi enamasti inimesed sellest ebaadekvaatsest olekust väljudes oma kirjutatut häbenevad ning seda kustutama kiirustavad, jõuab teatud hulk inimesi seda ikkagi lugeda. Ja muidugi võib selliste sissekannete tagajärjeks olla solvumine või muu sarnane tunne. Sest distantsilt suhtlemine teatavasti sisaldab mõningaid puudujääke ja ohtralt väärtõlgendusvõimalusi. Kahjuks. Muidugi on minu praegune sissekanne tingitud ühest konkreetsest juhtumist, mida ma siinkohal avalikustama ei hakka, seda enam, et see on nüüdseks kõige kaduva teed läinud. Solvuma mind see ei pannud, küll aga tegi pisut nalja ja tõi väikese imestuse ka kaasa. Kuid see selleks. Lõpetuseks veel niipalju, et kuigi on pea võimatu luua täiuslikke filtreid selliste ebaadekvaatsete sissekannete takistamiseks, jäävad taolised kirjutised eksisteerima, kuni sotsiaalmeedia elab ja hingab. Sest hingeõhu anname talle ju meie - inimesed - lihast ja luust tunnetega ja nõrkustega olevused. Selge on see, et filter meis endis vahel ei toimi või mingil põhjusel nõrgeneb. Kuid siis tasub alati keerata mündi teine pool, et näha mis sinna pressitud on. Ja seal on mõistmise, pika meele ja andestamise kuju. Seda kõigile teile soovingi. Siis on maailm ka parem koht elamiseks. Ka sotsiaalmeedias.

remondimeeste horror

Käisin oma autoga hoolduses. Tore. Tehti igasuguseid asju ja kõik oleks nagu bueno. Maksma ka müstiliselt palju ei pidanud. Aga kui autole järgi läksin, ladus remoditöökoja kontoris tellimusi vastu võttev ja üle andev tüüp mulle sõnad peale, et palju oleks veel vaja teha. Küsisin et mida. Ja siis ta tuli. Igasugused puksid, kinnitused, mõrad, loksumised jne. Hirmus hakkas. Ja kõige lõpuks jõudis ta selleni, et mul kukub kohe tähtaeg hammasrihm ära vahetada. Ja kui ma mõistlik olen, siis vahetan samaaegselt veel mingid asjad, mille nimetusi ma meeles ei suutnud pidada, ära, sest eraldi pole mõtet. Saaks kõik korraga tehtud ja töötundide arvult hoiaks kokku. Jutt justkui mõistlik. Ometi tõusis mul külm higi turja peale, kui hakkasin mõtlema selle summa peale, mis see kõik maksma läheb. Kas tõesti pole võimalik, et tüübid hooldusest räägiks ausalt nagu mees mehega, et vaata, see asi tõesti ei kannata ootamist, aga see asi vot kannatab 15 000 kilomeetrit sõitu välja vabalt. Et tooks välja, mida kohe, mida mingi aja pärast ja mida ajaliselt kaugemasse tulevikku libistada annaks. Ma saan aru, et see on äri, aga minusuguse autololli inimese jaoks on see hiina keel, mis nad räägivad. Või elavadki nad minusuguste pealt, nagu ma kahtlustan. Ütled lollile, et on vaja ära teha ja loll kuulab ning maksab. Ma lihtsalt olen autoteenindustega suhteliselt hellaks tehtud. Kui olin just suhteliselt vähe sõitnud auto soetanud, läksin esimeseks hoolduseks ametliku maaletooja juurde. Ja kui arve tuli suhteliselt tagasihoidliku töömahu juures ligi 10 000 krooni, pidin pepuli kukkuma. Ma ei hakka ütlema, kui mitu protsenti see minu kuupalgast on, aga õnneks oli just palgapäev olnud ja võlgu ma ei jäänud. Mis tähendas, et nende juurde võib minu poolest tee rohtu kasvada või lausa võsastuda. Järgmine mõte oli, et tegija number kahe juurde maksab minna, sest nende hind ja kvaliteet on sageli tunduvalt paremad. Ja olidki. Lisaks see, et kui ametlikus esinduses palusin spetsiaalselt mõned vead ära parandada, siis arvake ära, kas nad parandasid. Muhvigi. Aga tegid selliseid liigutusi, nagu aknapesuvedeliku vahetamine, mida ma palusin neil mitte teha, mõnuga ja soolase summa eest. Praeguses hoolduses sellist pulli pole olnud. Kõik on korralikult tehtud ja töötab. Ainult et nüüd siis see dilemma, et kas mu auto on tõesti kohe invaliidistuv isend või on see remondimeeste tüüpviga, nii asju esitleda. Mõtlemist on. Nael kummi teilegi.

ilus

Häid ülestõusmispühi kõigile! Imeline päev, imeline ilm. Kas keegi usub Jeesuse ülestõusmisse või mitte, usk sellesse, et kõik on võimalik, headus võidab kurja ja elu surma, on igaühte meisse pisikese seemnena istutatud. Väljendugu see siis kuidas iganes. Ilusat kevadet.

et siis mussist natsa

Et kõik ausalt ära rääkida, siis White Lies'i kontsert, mida ma suure õhinaga ootasin, valmistas mulle pettumuse. Kõik algas hästi. Esimeste lugude ajal oli kõik väga tore ja tunne tuli peale, et oi kui lahe ja tore. Kuskil kontserdi keskpaigas hakkas väike kahtluseuss närima. Kontserdi lõppedes oli tunne, et bänd on ju hea, teeb sellist muusikat, mis mulle meeldib, aga midagi väga olulist on nende loomingus puudu. Kuna mu muusikaalane haridus piirdub mõne aasta lastemuusikakooliga, siis seda, mis just puudu jäi, ma hetkel sõnadesse panna ei suuda. Kuid kerge pettumus oli see kontsert küll. Ja need polnud ainsad jamad. Olin sel päeval tööl ja saabusin, kui Junk Riot oli juba alustanud. Võtsin rõõmsalt õlle ja asutasin ennast nautima. Tegelikult ei jõudnudki asutada, sest kohe kui baaridaam mulle kesvamärjukese ulatas, helises mu taskus telefon ning kolleeg teatas, et välismaalt tulnud looga on teksti osas mingid jamad ning see oleks tõlketiitrite osas täieliku kaose eetris tekitanud. Asetasin õlle tagasi letile ja tormasin tööle tagasi. Likvideerisin kaose ja tormasin kontserdipaika tagasi. Ise täitsa närvis, et nüüd jään hiljaks ja üldse. Aga valged valed polnud veel alustanud ning nemad kuulasin ma otsast lõpuni kenasti ära. Mis mulje kontsert jättis, sellest olete juba lugenud selle sissekande esimeses pooles. Nii palju et, kui ma mõnda aega tagasi nentisin, et Cut Copy pole päris minu tassike teed, siis nüüd pean tunnistama, et White Lies saab minult veel vähem punkte. Cut Copy esinemine tekitas minus vähemalt häid emotsioone. Ja mälestus sellest on kuidagi parem. Sellised lood siis. Au revoir.

rahakott vajab akrediteeringuid

Festivalide nimekiri paljuneb nagu usin küülikuema. Mis omakorda tähendab, et rahakott on hakanud ohkima ja virisema. Ja see omakorda tuletab mulle meelde, et seoses oma tööga on mul võimalik ju akrediteeringu peale mõelda. Ja ma mõtlen, sest kultuur nõuab ohvreid. Samas, kui on võimalik vältida ohvreid rahakotis, siis tuleb seda teha.
Ja nagu näha, on härra Morrisseyl ka tuuritamine plaanis. Esialgu on Ühendkuningriigi tähtajad paigas, aga loodetavasti jõuab Moz ka mandrile. Hoian pöidlaid.

Lõpetuseks: ootan tõelist kevadet!

lehkav isamaa

Lõpuks ometi on õhus kevadet. Andis teist alles oodata. Muidugi aknast välja vaadates on tänav koledust täis. See mustus, mis sulavate lumehangede peal laiutab, on päris inetu vaatepilt. Ja muidugi see muu saast, mis välja sulab. Aga sellest hoolimata on tore teada, et varsti ei pea paksu jope ja mütsiga väljas tuiama. Ja linnud hakkavad laulma (röökima). Ja õhk täitub kevade aroomidega. Mõnus. Ei jõua ära oodata.

Elust ka.
Käisin siis ühel ainsal Tallinn Music Week'i kontserdil ka. Sel aastal läks kuidagi nii, et rohkem ei jõudnud. Ei hakanud akrediteeringut ka sebima. Õnneks sain pileti poole odavamalt. 10 euro asemel läks see lõbu maksma 5 euroopa raha. Feissaris kolleeg pani seina peale müügikuulutuse ja loomulikult krabasin ära. Elagu internet. Aga käisin siis laupäeval, 26. märtsil Von Krahlis. Põhiliselt Ismo Alanko pärast. Naljakas oli see, et tüüp tegi peaaegu täiesti ingliskeelse etteaste. Tõe huvides peab mainima, et see keel ei sobi talle. Soome keeles kõlab hoopis paremini. Aga eks ta tegi seda nende agentide ja asjapulkade pärast, kes seal delegaatidena uusi andeid otsisid. Ewert and The Two Dragons'i vaatasin ka ära. Tüübid mängisid oma uue plaadi lugusid. Ütleme nii, et nad üllatasid mind. Positiivses mõttes loomulikult. Nende esimene plaat on pehmelt öeldes igav. Uus tõotab aga tulla parem. Ootan pikisilmi. Siis vaatasin Iirist ka kolme loo jagu, aga kuna rahvast oli liiga palju ja elamiseks enam õhku ei jätkunud, lasin jalga. Iirise kohta pean ütlema, et mingi eriline lemmik ta mul ei ole. Esiteks on teda kuulates kogu aeg tunne, et ta kaverdab kedagi. Kõik lood on kuidagi nagu kuskil enne olnud. Aga võib-olla ma teen talle liiga sellega. Ja teiseks mulle lihtsalt ei meeldi ta hääl. Selline "suur tüdruk teeb beebihäält". Lisaks ei viitsi ma peale Kate Bushi, Björki ja mööndustega ka Kerli Kõivu samat tüüpi häälitsemist kuulata. Aga nagu ma ütlesin juba, see et ta mulle ei meeldi, ei tähenda, et temas midagi poleks. Paljudele ta meeldib ja see on tore. Niisiis, TMW oli minu jaoks lühike aga tore. Nüüd siis 14. aprill SEKSOUND GOES FOLK ATTACK ehk Mari Kalkun, Alasdair Roberts ja Imandra Lake Von Krahlis. Ning 17. aprillil White Lies Rock Cafes. Neid ootan suurema põnevusega kui Cut Copyt. Aga sellest olen ma juba kirjutanud.
Ongi praeguseks kõik.

vabaks

Kõige hullem on see, et mitte midagi ei tea. Teadmatus on alati kõige jubedam. Minu jaoks on kõige hirmsam see, et võimalus pantvange edasi müüa on vägagi tõenäoline. Või kõige selle juures õnneks see, et enam ei ole. Ootame.

kõigile pimedatele apple fännidele :)

võitlen

Lühidalt öeldes pole ma vist lapsepõlvest saati nii haige olnud kui nüüd. Teisipäeva õhtul sisenesin poodi ja tundsin, et midagi on halvasti. Nagu oleks üle mingi musta joone astunud. Käisin poes ära, jõudesin koju ja vajusin diivanile. Järgnes 36 tundi tõelist piina. Temperatuur oli pidevalt 40 ringis. Ma ei saanud aru, kas ma olen ärkvel või mitte. Neil üksikutel hetkedel, kui suutsin tegelikkust aduda, ahmisin vett sisse ja võtsin palavikuvastast ravimit. Ja loomulikult vahetasin higiseid särke/pükse. Täiesti hull oli. Hämarolek on selle nimi vist. Neljapäeva hommikuks taandus temperatuur umbes 37,5 peale. Juba see oli õnnis tunne. Oleks nagu teadvusele tulnud. Veel päevake vaevlemist ja neljapäeva õhtuks oli temperatuur laskunud normaalsetesse piiridesse. Kuigi nõrkus oli ikka peal. Alles täna õhtul tundsin ennast inimesena. Jah, see haiguspuhang oli nagu orkaan. Surus nii maadligi, et maa ja taevas sulasid kokku. Või siis põrgu ja taevas. Katsumus, mida ei tahaks kunagi enam kogeda, aga ei sooviks ka teistele. Olge terved.

Cut Copyst ka lühidalt. Laskmata ennast mõjutada teiste arvamusest ja soovimata neid ka maha teha, ütlen, et kontsert oli minu jaoks harju keskmine. See bänd pole lihtsalt minu tassike teed. Üks kolmandik lugusid oli mõtetu tantsukas. Teine kolmandik oli žanris "käib kah, üsna huvitav". Ja ülejäänud kolmandik jällegi " oleks ometigi sel bändil kõik lood sellised". Lühike ja lööv arvustus. Ja pange tähele, mitte karvustus. Ei bändi ega ka teistpidi arvajate pihta. Lihtsalt nagu ütlevad tunnustamata klassikud, minu maitse on veidike rahulikum ja kui veelgi täpsemalt öelda, melanhoolsem ning depressiivsem.

armastusega

frikategu

Kuna ma olen kööginarkar*, siis tuli eile kihu teha frikadellisuppi. Üldse tegin elus esimest korda frikadelle. Lihapalle olen erinevates variantides teinud muidu küll. Retsept oli lihtne. Veisehakkliha (segu- ja sea hakkliha ma ei kasuta, sest seal on rasva sisaldus liiga suur)
riivsai
muna
sool
pipar
peeneks hakitud sibul.

Paned hakkliha kaussi, lisad muna, soola ja pipra. Lased riivsaial natuke vees liguneda. PS. Ära riivsaia peale liiga palju vett uha, parasjagu nii palju, et oleks kaetud ja paisuks. Kui riivsai on mingi minutit viis seisnud, lisa hakklihale. Seejärel mulju oma käpakestega kogu asi segamini. Kohe mõnuga, et muutuks tainaks. Kui see tehtud, vooli pallikesed valmis. Suurus on igaühe enda teha. Voolida on lihtsam, kui sa käed vee all märjaks teed.

Supitegu on lihtsamast lihtsam. Võid kasutada igasugu juurikaid. Mina peenestasin porgandi, lillkapsa, kartuli, porru, varsselleri ja panin potti mulksuma. Soovitav on porgand enne nii viis minutit pannil hautada. Aga porknad lähevad esimesena potti, sest nende keemisvajadus on suurem. Ja siis panedki loogika järgi kõik potti. Ära unusta loorberit, soola ja pipart. Kõige lõpus paned frikadellid. Sõltuvalt suurusest lased siis neid keeda. Kuna mina tegin minifrikadelle, siis läks aega vähe. Tulemuseks on klassikaline lapsepõlve maitsega frikadellisupp. Loomulikult saab supi ja ka frikadellide maitset igatpidi tuunida, aga see on juba teise postituse teema.

*kööginarkar - kui pikemat aega köögis süüa teha ja katsetada ei saa, siis tuleb rahutus peale ja algavad võõrutusnähud. Narkootikumidest vabanemiseks on ainult kaks teed - Jumal ja surm. Narkar jääb alati narkariks. Mina kööginarkariks.

Pilta ka:

kaamosest maailmakorra muutumiseni

See õige kevad ei taha ega taha tulla. Ilmateade lubab, et teisipäeval läheb jälle külmemaks. Ausalt öeldes olen ma talvest juba väsinud. Päevad lähevad küll valgemaks, aga temperatuur on liiga madal ja seda musta ning koledat lund on igal pool. Muidugi on tore, et me elame kohas, kus pole maavärinaid, hiidlaineid, ohjeldamatult mürkmadusid, veepuudust, lumelaviine, metsikuid kiskjaid ning muud elusat ja elutut, mille vastu inimene vahel kaitsetu on. Isegi Padaoru lumevangla oli tegelikult ju naljamäng selle kõrval, mida mujal maailmas inimesed kogema peavad. Meie looduse stiihia on üheksa kuud kehva suusailma. Ei peaks nagu virisema, aga samas virisemata ka ei saa. Ilmadepressioon kipub kallale kui kaamoslik aeg pikalt ja pidevalt kestab. Ja ma pean endale tunnistama, et olen läbi ja lõhki suveinimene. Mitte, et ma Eestist kusagile ära kolida tahaks. Mulle meeldib see maa. Väga meeldib. Ja inimesed ka meeldivad. Ainult see ilm, vot see pole kõige meeldivam. Kõik muu on talutav. Ühiskonnale ja inimestele võib ju ette heita, mida iganes, et me oleme konnatiik, kitsarinnalised jne, aga tegelik tõde on selles, et me alles areneme. Meil pole muude maade aastatepikkust kogemust globaalse maailmaga kaasneva multikultuurse ühiskonna suhtes. Ehk siis, me alles suhestume. Küll kõik paika loksub. Liiatigi on maailm ise nii kiires muutumises, et varsti oleme nii ehk naa silmitsi samasuguste uute tekkinud probleemidega kui ülejäänud Euroopa. Ja see aeg ei ole kaugel. Kas maailm just polariseeruma hakkab, aga seni suhteliselt rahulikult sekulaarset maailmavaadet evinud Euroopa seisab varsti religioossete dilemmade ees. Et kas inimlikele väärtustele rõhuva maailmanägemusega on võimalik seista vastu idast tuleva religioosse maailmavaatega. Lihtsalt need mõlemad maailmavaated ei saa teineteist kõnetada ega dialoogi astuda, kuna tegemist on sootuks erinevaid väärtushinnanguid rõhutavate asjadega. Füüsika pole religiooni kunagi kõigutada suutnud ega vastupidi. Mingi dialoog on nende vahel olemas, aga tänaseks tunnistavad mõlemad, et need maailmad on lahus. Või vähemalt ei suuda me oma teadmiste tasemel veel neid ühildada ega ka vastandada. Ja kas seda on vajagi. Tulles tagasi muutuva maailma juurde, siis moslemile ei räägi inimõigused ega humaansus mitte kui midagi. Sest tema väärtushinnangute hierarhia seisab teistel alustõdedel nagu Jumal ja pühakiri. Seda protsessi, mis meid tulevikus ootab, on põnev jälgida, kuid natuke hirmutav ka. Õnneks jõuab kõik see meile ajalise nihkega, mistõttu on meil õnn olla lühikest aega kõrvaltvaataja rollis. Kas me rindejooneks oleva vana Euroopa vigadest õppida suudame, on iseasi. Ja kas me saamegi. Aeg näitab. Seni on meil kehv suusailm ja kaamos. Ja kas gloobust silmade kõrgusele tõstes ongi üldse vaja nende üle viriseda. Kevadet!

reedene raport

Hoolimata mind reedesel päeval tabanud väsimusest, käisin eile ikkagi tilgakese väljas. Mingid noorbändid mängisid Von Krahlis ja seda üritust siis väisasingi. Pean kohe ausalt tunnistama, et kuulasin ära ainult 1,5 bändi. Esimene bänd oli Elephants. Või vähemalt oli ta minu jaoks esimene. Äkki keegi jõudis juba ära esineda. Jah, meelde tuli, mingi bandžomees oligi enne esinenud, aga suht kehvapoolne oli olnud. Aga Elephants oli täitsa kobe asi. Selline 70ndate Hendrixi mõjutustega. Järgmine kooslus kandis nime Highmachine. Tegemist oli mingi arusaamatu hevibändiga, kelle musa lihtsalt tüütas nii palju, et lahkusime. Peale mida maandusime uues kohas nimega Kapp, mis asub seal, kus varem Lounge 8. Koha tutvustus kõleb nii: Kapp on loodud gay’dele ja nende sõpradele, ning kõigile teistele toredatele inimestele olenemata nende seksuaalsest orientatsioonist. Tegelikult on koht ikka seesama Lounge 8, lihtsalt mõningate mugandustega. Kõige suurem erinevus oligi see, et ettekandjad poisid olid paljaste ülakehadega. Küllap siis selleks, et rõhutada koha külastajate orientatsiooni. Või vähemalt nende, keda sinna enim oodatakse. Vist. Paraku minust selle koha püsikundet ei saa. Igav ja ülespuhutud. Järjekordne koht, mis wannabe'sid sinna saba liputama ja ennast näitama toob. Aga noh, eks igal kohal ole oma koht päikese all. Kaua me seal aega ei veetnud. Kõigest ühe õlle jagu. Seejärel läksime laiali. Takso sain suht kergesti reede õhtu kohta ja siis sutsti koju. Selline reede õhtu oligi. Mitte midagi erilist kas õnneks või õnnetuseks. Täna olen kuulekalt tööl ja nokitsen siinsete toimetuste kallal. Tuleb välja küll.

Üks asi veel. Seoses Krahliga tuli meelde. Olin lähiminevikus tunnistajaks ühele imelikule situatsioonile. Rahva hulgas oli kaks inimest, kes kunagi teineteisega hästi läbi said. Nüüd vist enam mitte, sest kui üks neist kuskilt endaga koos olnud seltskonna juurde naases, osutas üks seal olevaist inimestest sellele vanale tuttavale ja ütles, "Näe, **************** on ka siin". Mille peale esimene vastas suhteliselt põlglikult, "Kes see veel on." Kuigi ütleja oli silmnähtavas joobes, on kahju mõlemast. Loodetavasti saavad nad tulevikus sõbralikumalt läbi. Või siis mitte. C'est la vie :)

Lõpetuseks. Ootan millegipärast suhteliselt kannatamatult esmaspäeva, et Cut Copy kontserdile minna. Kuigi enamuse jaoks on see väga halb päev sellise ürituse jaoks, on minul vastupidi. Minu vabad päevad töölt on esmaspäev ja teisipäev. Selline on minu c'est la vie. Lisaks tean, et mitmed tuttavad on kohal. Ja head lambad mahuvad kenasti ühe katuse alla ära. Sest bänd on ju hea.

algeline konn

Täna on nii kudenud olemine nagu oleks kogu maailma kevadväsimus mu turjale vajunud. Tahaks magada ja puhata, aga samas tahaks nagu mängida ka. Meeldivaid inimesi ja melu. Nagu eesel kahe heinakuhja vahel. Tegelikult lihtne. Vaim on valmis aga ihu nõder. Ja kui tõele au anda, siis pole pikka aega enam korralikult seltskonnas käinud. Äkki on see ligihiiliv üksindus, mille eest poeedid ja kirjanikud aegajalt hoiatavad. Nii et pole ma nii seltskondlik inimene midagi, nagu arvatakse. Üks närb suhtleja olen. Muidugi võib tänase meeleolu kanda eilse õhtu arvele. Käisin ehh, uhhuduuri tüüpide kojujõudmisüritusel. Enda kaitseks võin öelda, et manustasin ainult mõne üksiku õlle, mistõttu kesvamärjuke mu nõtrusehetkedes süüdi pole. Kui siis see, et magama sain nii kell 2.30 öösel ja jalule 9.30 hommikul. Tegelikult ärkasin kell 9. Und oli seega alla 7 tunni. Minu, vana unekoti jaoks on seda vähe. Mis tähendab seda, et süüdlane on leitud - vähene uni. Vitsa ja valu talle. Eks proovin tulevikus rohkem magada. Ehk näen kenam välja ka, iga lisaminut tähendab ju iluund, kui naisteajakirju uskuda. Ja kes meist ilus siis ei tahaks olla. Pidi elus kergemini läbi saama. Niisiis moraal - rohkem und.

põrnikad juba liigutavad lume all

tiu-tiu

Lõpuks olmeti näitab kevad oma kõrvu. Ja seoses sellega on mul hakanud rahutus hinge tekkima. Vereringe võtab tuure sisse ja kõhus muutub õõnsaks. Lisaks on mingi ärevus peal ja ei saagi aru, kas hea või halb. Nagu midagi uut oleks tulemas, aga uus teeb alati ärevaks, sest uus toob muutusi ja muutused teadagi on alati tundmatu maa. Ei tea ju, kas lõppeks toob see head või halba. Kas see on õige või vale. Ja kui see veel mingeid otsuseid endaga kaasa toob, mis elu-olu muudavad, seda enam peame me ju sellest võrsunud viljadega elama. Ja kas need on mõrud või magusad, selgitab aeg. Ja ma isegi ei tea, kas teised ka samamoodi tunnevad. Mingites asjades oleks hädasti restarti vaja ja kevadeti võimendub see tundmus eriti. Aga teadagi, ugri talveuni sai otsa ja lillevõrsed pistavad pea lumevaiba alt välja. Mõnus aga hirmutav samas. Aga...
(Ehk) See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.

Kevadet!

PS. Kõik eelpool kirjutatud mõtted ei kuulu selgitamisele. Ja see kehtib eranditult kõigi kohta.

Twin Shadow - Castles In The Snow