reedene raport

Hoolimata mind reedesel päeval tabanud väsimusest, käisin eile ikkagi tilgakese väljas. Mingid noorbändid mängisid Von Krahlis ja seda üritust siis väisasingi. Pean kohe ausalt tunnistama, et kuulasin ära ainult 1,5 bändi. Esimene bänd oli Elephants. Või vähemalt oli ta minu jaoks esimene. Äkki keegi jõudis juba ära esineda. Jah, meelde tuli, mingi bandžomees oligi enne esinenud, aga suht kehvapoolne oli olnud. Aga Elephants oli täitsa kobe asi. Selline 70ndate Hendrixi mõjutustega. Järgmine kooslus kandis nime Highmachine. Tegemist oli mingi arusaamatu hevibändiga, kelle musa lihtsalt tüütas nii palju, et lahkusime. Peale mida maandusime uues kohas nimega Kapp, mis asub seal, kus varem Lounge 8. Koha tutvustus kõleb nii: Kapp on loodud gay’dele ja nende sõpradele, ning kõigile teistele toredatele inimestele olenemata nende seksuaalsest orientatsioonist. Tegelikult on koht ikka seesama Lounge 8, lihtsalt mõningate mugandustega. Kõige suurem erinevus oligi see, et ettekandjad poisid olid paljaste ülakehadega. Küllap siis selleks, et rõhutada koha külastajate orientatsiooni. Või vähemalt nende, keda sinna enim oodatakse. Vist. Paraku minust selle koha püsikundet ei saa. Igav ja ülespuhutud. Järjekordne koht, mis wannabe'sid sinna saba liputama ja ennast näitama toob. Aga noh, eks igal kohal ole oma koht päikese all. Kaua me seal aega ei veetnud. Kõigest ühe õlle jagu. Seejärel läksime laiali. Takso sain suht kergesti reede õhtu kohta ja siis sutsti koju. Selline reede õhtu oligi. Mitte midagi erilist kas õnneks või õnnetuseks. Täna olen kuulekalt tööl ja nokitsen siinsete toimetuste kallal. Tuleb välja küll.

Üks asi veel. Seoses Krahliga tuli meelde. Olin lähiminevikus tunnistajaks ühele imelikule situatsioonile. Rahva hulgas oli kaks inimest, kes kunagi teineteisega hästi läbi said. Nüüd vist enam mitte, sest kui üks neist kuskilt endaga koos olnud seltskonna juurde naases, osutas üks seal olevaist inimestest sellele vanale tuttavale ja ütles, "Näe, **************** on ka siin". Mille peale esimene vastas suhteliselt põlglikult, "Kes see veel on." Kuigi ütleja oli silmnähtavas joobes, on kahju mõlemast. Loodetavasti saavad nad tulevikus sõbralikumalt läbi. Või siis mitte. C'est la vie :)

Lõpetuseks. Ootan millegipärast suhteliselt kannatamatult esmaspäeva, et Cut Copy kontserdile minna. Kuigi enamuse jaoks on see väga halb päev sellise ürituse jaoks, on minul vastupidi. Minu vabad päevad töölt on esmaspäev ja teisipäev. Selline on minu c'est la vie. Lisaks tean, et mitmed tuttavad on kohal. Ja head lambad mahuvad kenasti ühe katuse alla ära. Sest bänd on ju hea.