algeline konn

Täna on nii kudenud olemine nagu oleks kogu maailma kevadväsimus mu turjale vajunud. Tahaks magada ja puhata, aga samas tahaks nagu mängida ka. Meeldivaid inimesi ja melu. Nagu eesel kahe heinakuhja vahel. Tegelikult lihtne. Vaim on valmis aga ihu nõder. Ja kui tõele au anda, siis pole pikka aega enam korralikult seltskonnas käinud. Äkki on see ligihiiliv üksindus, mille eest poeedid ja kirjanikud aegajalt hoiatavad. Nii et pole ma nii seltskondlik inimene midagi, nagu arvatakse. Üks närb suhtleja olen. Muidugi võib tänase meeleolu kanda eilse õhtu arvele. Käisin ehh, uhhuduuri tüüpide kojujõudmisüritusel. Enda kaitseks võin öelda, et manustasin ainult mõne üksiku õlle, mistõttu kesvamärjuke mu nõtrusehetkedes süüdi pole. Kui siis see, et magama sain nii kell 2.30 öösel ja jalule 9.30 hommikul. Tegelikult ärkasin kell 9. Und oli seega alla 7 tunni. Minu, vana unekoti jaoks on seda vähe. Mis tähendab seda, et süüdlane on leitud - vähene uni. Vitsa ja valu talle. Eks proovin tulevikus rohkem magada. Ehk näen kenam välja ka, iga lisaminut tähendab ju iluund, kui naisteajakirju uskuda. Ja kes meist ilus siis ei tahaks olla. Pidi elus kergemini läbi saama. Niisiis moraal - rohkem und.