Lühidalt öeldes pole ma vist lapsepõlvest saati nii haige olnud kui nüüd. Teisipäeva õhtul sisenesin poodi ja tundsin, et midagi on halvasti. Nagu oleks üle mingi musta joone astunud. Käisin poes ära, jõudesin koju ja vajusin diivanile. Järgnes 36 tundi tõelist piina. Temperatuur oli pidevalt 40 ringis. Ma ei saanud aru, kas ma olen ärkvel või mitte. Neil üksikutel hetkedel, kui suutsin tegelikkust aduda, ahmisin vett sisse ja võtsin palavikuvastast ravimit. Ja loomulikult vahetasin higiseid särke/pükse. Täiesti hull oli. Hämarolek on selle nimi vist. Neljapäeva hommikuks taandus temperatuur umbes 37,5 peale. Juba see oli õnnis tunne. Oleks nagu teadvusele tulnud. Veel päevake vaevlemist ja neljapäeva õhtuks oli temperatuur laskunud normaalsetesse piiridesse. Kuigi nõrkus oli ikka peal. Alles täna õhtul tundsin ennast inimesena. Jah, see haiguspuhang oli nagu orkaan. Surus nii maadligi, et maa ja taevas sulasid kokku. Või siis põrgu ja taevas. Katsumus, mida ei tahaks kunagi enam kogeda, aga ei sooviks ka teistele. Olge terved.
Cut Copyst ka lühidalt. Laskmata ennast mõjutada teiste arvamusest ja soovimata neid ka maha teha, ütlen, et kontsert oli minu jaoks harju keskmine. See bänd pole lihtsalt minu tassike teed. Üks kolmandik lugusid oli mõtetu tantsukas. Teine kolmandik oli žanris "käib kah, üsna huvitav". Ja ülejäänud kolmandik jällegi " oleks ometigi sel bändil kõik lood sellised". Lühike ja lööv arvustus. Ja pange tähele, mitte karvustus. Ei bändi ega ka teistpidi arvajate pihta. Lihtsalt nagu ütlevad tunnustamata klassikud, minu maitse on veidike rahulikum ja kui veelgi täpsemalt öelda, melanhoolsem ning depressiivsem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar