kaamosest maailmakorra muutumiseni

See õige kevad ei taha ega taha tulla. Ilmateade lubab, et teisipäeval läheb jälle külmemaks. Ausalt öeldes olen ma talvest juba väsinud. Päevad lähevad küll valgemaks, aga temperatuur on liiga madal ja seda musta ning koledat lund on igal pool. Muidugi on tore, et me elame kohas, kus pole maavärinaid, hiidlaineid, ohjeldamatult mürkmadusid, veepuudust, lumelaviine, metsikuid kiskjaid ning muud elusat ja elutut, mille vastu inimene vahel kaitsetu on. Isegi Padaoru lumevangla oli tegelikult ju naljamäng selle kõrval, mida mujal maailmas inimesed kogema peavad. Meie looduse stiihia on üheksa kuud kehva suusailma. Ei peaks nagu virisema, aga samas virisemata ka ei saa. Ilmadepressioon kipub kallale kui kaamoslik aeg pikalt ja pidevalt kestab. Ja ma pean endale tunnistama, et olen läbi ja lõhki suveinimene. Mitte, et ma Eestist kusagile ära kolida tahaks. Mulle meeldib see maa. Väga meeldib. Ja inimesed ka meeldivad. Ainult see ilm, vot see pole kõige meeldivam. Kõik muu on talutav. Ühiskonnale ja inimestele võib ju ette heita, mida iganes, et me oleme konnatiik, kitsarinnalised jne, aga tegelik tõde on selles, et me alles areneme. Meil pole muude maade aastatepikkust kogemust globaalse maailmaga kaasneva multikultuurse ühiskonna suhtes. Ehk siis, me alles suhestume. Küll kõik paika loksub. Liiatigi on maailm ise nii kiires muutumises, et varsti oleme nii ehk naa silmitsi samasuguste uute tekkinud probleemidega kui ülejäänud Euroopa. Ja see aeg ei ole kaugel. Kas maailm just polariseeruma hakkab, aga seni suhteliselt rahulikult sekulaarset maailmavaadet evinud Euroopa seisab varsti religioossete dilemmade ees. Et kas inimlikele väärtustele rõhuva maailmanägemusega on võimalik seista vastu idast tuleva religioosse maailmavaatega. Lihtsalt need mõlemad maailmavaated ei saa teineteist kõnetada ega dialoogi astuda, kuna tegemist on sootuks erinevaid väärtushinnanguid rõhutavate asjadega. Füüsika pole religiooni kunagi kõigutada suutnud ega vastupidi. Mingi dialoog on nende vahel olemas, aga tänaseks tunnistavad mõlemad, et need maailmad on lahus. Või vähemalt ei suuda me oma teadmiste tasemel veel neid ühildada ega ka vastandada. Ja kas seda on vajagi. Tulles tagasi muutuva maailma juurde, siis moslemile ei räägi inimõigused ega humaansus mitte kui midagi. Sest tema väärtushinnangute hierarhia seisab teistel alustõdedel nagu Jumal ja pühakiri. Seda protsessi, mis meid tulevikus ootab, on põnev jälgida, kuid natuke hirmutav ka. Õnneks jõuab kõik see meile ajalise nihkega, mistõttu on meil õnn olla lühikest aega kõrvaltvaataja rollis. Kas me rindejooneks oleva vana Euroopa vigadest õppida suudame, on iseasi. Ja kas me saamegi. Aeg näitab. Seni on meil kehv suusailm ja kaamos. Ja kas gloobust silmade kõrgusele tõstes ongi üldse vaja nende üle viriseda. Kevadet!