Lõpuks olmeti näitab kevad oma kõrvu. Ja seoses sellega on mul hakanud rahutus hinge tekkima. Vereringe võtab tuure sisse ja kõhus muutub õõnsaks. Lisaks on mingi ärevus peal ja ei saagi aru, kas hea või halb. Nagu midagi uut oleks tulemas, aga uus teeb alati ärevaks, sest uus toob muutusi ja muutused teadagi on alati tundmatu maa. Ei tea ju, kas lõppeks toob see head või halba. Kas see on õige või vale. Ja kui see veel mingeid otsuseid endaga kaasa toob, mis elu-olu muudavad, seda enam peame me ju sellest võrsunud viljadega elama. Ja kas need on mõrud või magusad, selgitab aeg. Ja ma isegi ei tea, kas teised ka samamoodi tunnevad. Mingites asjades oleks hädasti restarti vaja ja kevadeti võimendub see tundmus eriti. Aga teadagi, ugri talveuni sai otsa ja lillevõrsed pistavad pea lumevaiba alt välja. Mõnus aga hirmutav samas. Aga...
(Ehk) See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.
Kevadet!
PS. Kõik eelpool kirjutatud mõtted ei kuulu selgitamisele. Ja see kehtib eranditult kõigi kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar