Ma peaksin oma reisipäeviku tagantjärele ära täitma, aga ei viitsi. Tuju on vilets ja deprekas teeb liiga. Ei viitsi suhelda ega olla. Küll see üle läheb ja ma oma urust lõpuks ikka vargsi välja ronin. Ma ei tea, kas selles kõiges on süüdi vihm, reisijärgne stress, mõned halvad uudised või hoopis midagi muud, kuid fakt on, et isegi ülalpool olevad seitsmepenikoormasaapad ei suuda mu näole naeratust tekitada. Oleme, elame, näeme ja saame üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar