klorofüll

Vaatan rohelisi lehti akna taga ja ei mingeid tundeid. Üks ähmane ainult. Selline kuklasolev värhatus, et see kõik on nii ajutine. Süüvides tuleb meelde, et kõike seda olen ma ju nende Eestimaa sompus ja külmade ilmadega soovinud. Suve. T-särgi ilma, rohelisi lopsakaid lehti, sooja vihma, valgust valgust valgust. Seda ma ju olen igatsenud. Sellest unistanud. Siis kui teed mööda käies on jalge all jää- või lumekiht. Mõelnud asfalti-kruusa talla alla. Puid vaadates lootnud, et roheluse tõttu metsa ei näe selle taga. Hüüdnud selle kõige järele. Hinges, Nüüd on see käes. Ja nagu ikka, mis käes, see enam ei loe. Lähen ja närin neid rohelisi lopsakaid lehti, et ei unustaks, et ei harjuks, et oskaks nautida. SUVI!