Üksi. Morrissey "Who Put The 'M' In Manchester?" Praetud pelmeenid. Kell on üks päeval. Tunne, nagu oleks üksi maailmas, kuigi tean et pole. Tean, sest trammid kolisevad akna taga ja autod tänaval. Mis teha, ka selliseid päevi peab olema. Ega midagi halvasti pole, lihtsalt selline päev. Peaks ennast inimeste sekka vedama, aga pole seda köiejuppi, millest kinni haarata. Keegi on selle ilmselt ära lohistanud. Küll tagasi toob. Toob toob. On ennegi võetud ja siis tagasi toodud. Elu seaduspärasuste vastu ei saa.
Miks on nii, et mõned päevad emotsionaalselt nii kõikuvad on. On see nüüd minu nõrkus või elu ise. Et nii peabki, harju ära. Aga kuidagi ei harju. Kui ühel hetkel särab päike ja järgmisel hetkel vihma kallab ning tuul lehti alla peksab, kuidas sa harjud. Ei aita ka vana soovitus õigest riietumisest.
Võtame ühe õlle ja laseme Mozil laulda. Ja naeratame. Naeratame. Naeratame. Naeratame...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar