puhkus läks hüvastijätmata ära

Suvi on käes ja mul on puhkus pekkis. Pekkis mis pekkis. Kõik rahalised kokkulepped eelmise tööandjaga lendasid vastu taevast ja peab jälle läbirääkimisi pidama hakkama. Eriti tüütu on, kui sulle hakatakse muretseva näoga rääkima, et oi oi oi kui vähe raha on jne. Mis see minu asi on. Ma tahan ka inimese moodi elada. Ma tahan ka, et kui ma puhkan, siis mu pangaarvel mõni kopikas oleks. Ja kui ei saa puhata, siis ka selle eest tuleb maksta. Jah, selle eest veel enam. Sest nüüd tuleb jälle mõelda, arutada, koosolekuid pidada. AGA MUL ON JU PUHKUS!!! Vähemalt peaks olema. See ei ole normaalne. Nüüd tagantjärgi tundub, et need mõned päevad, mis Lõuna-Eestis veetsin, läksid täiega asja ette. Suvine linn tapab. Asfalt, betoon, klaas, autod, turistid, rahakulu, see ahistab ja ei ole normaalne. Lisa sinna veel ahistavad töötunnid. Pluss pane otsa töömõtetega täidetud päevad, kus sa küll füüsiliselt tööl ei viibi, aga oma peas siiski. Pekkinen ma ütlen. Ma ei ütle, et mu eelmine tööandja tore oli, ta oli lihtsalt iiveldamaajavalt ihne. Uue suhtes veel ei tea. Nad on kõik kenad inimesed, aga ma pean suutma eraldada inimese probleemist. Nii nemad kui enda. Kuid saame hakkama. Sellest võib siiski sündida ilus koostöö. Rõhk sõnal KOOS. Muidu ei vea välja. Kollektiiv on ju fantastiline. Inimesed toredad. Isegi väga. Nendega on hea koos töötada. Ma naudin seda. Rutiin on veel aastate taga. Ma tunnen seda ja see on mõnus tunne. Veel jagub inspiratsiooni ja viitsimist areneda. Kui see ära kaob, on muutuste aeg käes. Vahelduste kasvõi. Eelmisel sügisel sain endale uued kolleegid ja see oli nagu oleks umbsest ruumist kevadisse metsa sattunud. Mitte et eelmistega midagi halvasti oleks olnud, aga viis aastat kitsas ruumis koos olles tahes tahtmatult tüdined.
Tegelikult on juhtunud see, mida ma ise olen tahtnud. Lihtsalt muutused on alati veidi häirivad. Just oma teadmatuses, sa ei tea, mis tuleb, mis saab, kuidas edaspidi. Lisaks mulle ei meeldi inimestega rahast rääkida. See on tundlik teema. Minu alal kannatavad paljud inimesed kahjuks veel üleminekuaja reeglite paines. Sotsiaalne turvalisus, mis peaks ju arenenud ühiskonnas iseenesestmõistetav olema, pole sinna veel saabunud. Inimesi koheldakse nagu objekte, töövahendeid, mitte kui loomingulisi olendeid, kes nad minu alal ometigi ju on. See on nii mõnedki talendid hävitanud.

Aga on suvi ja soe. Ja seda aega on meil siin maanurgas nii nõmedalt vähe. Nautige. Elage. Lihtsalt olge.