Lëtzebuerg: saabumine

Kuna ma olen väga kehv asjadepakkija, siis sain ma reisivarustuse kokku alles kella 2-ks öösel. Kell 6 läks aga buss Riiga. Ärkamine aga kl 4. Magama ma aga korralikult ei jäänudki ja nii pooleks tunniks läksid silmad kinni. Riia bussis ei maganud silmatäitki. Ei saanud. Und ka nagu polnud. Riia bussijaamast otse lennujaama (Lidosta). Check in käis kähku ja kõik muu ka. Riia lennujaamas on nüüd Ryanair`i terminal eraldatud teiste lendude terminalist. On selline väiksem ja ahtamate võimalustega. Sellest pole midagi. Võtsin poest paar kohalikku õlut ja lasin hea maitsta. Lennukis oli mu kõrval mingi saksa tattnokk, kes kõva häälega oma mp3´est tulevaid laule kaasa ümises ja niisama juhmi teismelise näoga ringi vahtis. Õnneks jäin suht ruttu magama. Ärkasin selle peale, kui lennuk metsikult rappus. Kuna stjuardessid suht rahulikult vahekäigus ringi tuiasid, rahunesin esialgu maha. Kuna aga rappumine jätkus ja piloodid mingeid segaseid saksakeelseid repliike kõlaritesse paiskasid, tuli kananahk ihule. Ühesõnaga kartsin, eksole. Õnneks oli maandumine suht normaalne. Lennujaamas sai piirikontrollist ja tollist tüsistuseta läbi ja sõber oli ka kenasti vastas. Kimasime Luksemburgi. Pambud maha ja siis läksime toidupoodi. Kohalikku supermarketisse. Seal on niigi selline valik, et ajab silmi pööritama, aga kuna mul oli kõht väga tühi, tahtsid meeled vägisi kontrolli alt väljuda. Mereandide leti juures käisid silmamunad ringi 400 km/h. Midagi muud erilist sel päeval ei toimunudki. Tegime väikese õhtuse jalutuskäigu linna peal ja kobisime magama. Rohkem ei jõudnud, sest väsimus oli meeletu. Prantsuskeelne ümbrus muidugi mõjub selliselt, et tahaks kangesti keeleõpiku kätte võtta. Küllap ma võtan ka. No nii ma vähemalt praegu jälle mõtlen. Õnneks mõnikord saavad mõtted teoks.
Järgmisest päevast kirjutan millalgi, kas täna või homme hommikul. A bientot!