viin ei ole mu elu esimene armastus

Kui ma oli 19. aastane, siis olin ma ükskord kreeka pähklite salus puu all istudes liblikatega kaetud. Öö oli tähti täis. Nagu muinasjutus. Elus juhtub teinekord nii. See ei kordu kunagi, sest ma ei tõmba enam seda. Vastik on. Olen hiljem proovinud ja kord korralt läheb vastikumaks. Ainsaks ustavaks sõbraks on jäänud vana haljas. Jääknähud on muidugi tülikad. Siis pead enda oma olema. Ainsateks sõpradeks ohtralt mittealkohoolset vedelikku, soe tuba, voodi või diivan, sõbralik WC, head süüa, mingi meediakandja ja vähemalt 24 h vaba aega. See on Õnn. Vähemalt Õnne väike varvas. Ja muidugi oleks hea, kui kass sisse ei pääseks. See suur, must ja inimkeeli rääkiv. Ei ei, ma ei mõelnud seda tüüpi Meistrist ja Margaritast. Too on diletant.
Ekskurss:
Aga Margarita osatäitja on ilus naine küll. Aga ka teda ma ei mõelnud. Las kenad osatäitjad jäävad LCD ekraani kitsasse vangikongi.
Ikka see kass, kes sulle suure entusiasmiga eilseid sündmusi läbi oma kasimata suu moonutama hakkab. Teda ei tohi sisse lasta. Kui haleda või mesimagusa häälega ta ka sissesaamist ei nuruks. Sest kui lased, paneb ta Õnnele osavalt sussid jalga ja läinud see väike varvas ongi. Ja mis edasi järgneb, seda sa teada ei taha. Istub sul kõhu peal ja lehvitab oma suure punakasroosa keelega su silmnäo ees. Vuih. Jätke võtmed sissepoole.
Hoiatuseks see sissekanne mõeldud ongi. Töö ootab. Jaapani keiser tuleb ja me koguneme kõik koos Fuji-san'ile ning loeme kollektiivselt läbi Kojiki ja Manyoshu. Ja viime Kuriilidelt Kangro suudlevate krevettide kuju Vladivostoki luurajate kalmistule sammalt koguma.