koletu pardipoeg

Kõigile headele ja kallitele inimestele tahan öelda, et see blogi siin ei ole isiklike frustratsioonide hääelkandja. Kui, siis vahel väga harva. Aga ka sellisel juhul on tekst nii kodeeritud, et teil on sellest raske aru saada. Vahest ainult aimamisi. Elu on ilus ja mis iganes jamad elus ette tulevad, lähevad nad kõik mööda ega pole väärt, et neid pikemaks ajaks jäädvustataks. Mitte siia igatahes. Fataalsetest tüsistustest ma ei räägi. Kuigi ka need teisenevad ajas. Omandavad teisi värve ja hääletoone. Tahaks jah vahel karjuda vihast ja kurbusest, aga elatud aastad annavad tarkuse, et kõik on mööduv. Viha, raev, kurbus, rõõm, ... . Protsess on küll oluline, kuid tulemus samuti. Ja ma usun, et parim on alati ees. Alati. Ei ole mõtet pidada ideaalseks ainult 16-aastase rumalaid armumisi. Ka 80-lt on armastus ilus. Igal asjal on oma aeg. Kogujat olete ju lugenud. Kui mitte, tehke seda, sest see on tark raamat. Asub raamatute raamatus muide, Vanas Testamendis. Ja sinna otsa lugege Ülemlaulu. Või vastupidi. Suurepärane ansambel. Nii mõnigi asi saab selgemaks. Eriti tänases pealiskaudses, enesekeskses, lühiajalistele eesmärkidele keskendunud maailmas. Tõstke oma silmad sõbrad, vaadake kaugemale ja hinnake iseennast. Teisi ka. Jah, teisi ka. Kuid alustage iseendast.